Visiooniga juuksur – Sergei Rakovski

Meie ümber on palju põnevaid inimesi, kelle tegemised või isiksus mõjuvad äärmiselt inspireerivalt. Üks nendest on Sergei Rakovski.

Noor energiline juuksur, keda jälgides jääb mulje nagu päevas ei olekski ainult 24 tundi. Teda jätkub kõikjale: salongi igapäevast juuksuritööd tegema, Baltikumi ja Venemaale koolitusi läbi viima, Euroopa moemekadesse uusi juuksetrende kaema, ehitama ja looma. Kõrvaltvaatajale võib tema lugu tunduda lihtsalt eduloona, kuid tegelikult on Sergei väga ambitsioonikas ja sihikindel, kes ei karda oma unistuste ja visioonide elluviimiseks tööd rabada. Hoopis vastupidi, uueks sihiks on uus, 500-ruutmeetrine juuksurisalong. Rääkisime Sergeiga tema suurest kirest –  juuksuritööst – ja uskuge, see lugu inspireerib!

Georg Otsa muusikakoolist Moskvasse juuksuriõpingutele

Sergeist ei pidanud saama juuksur, vanematel olid tema jaoks hoopis teised plaanid. Isa soovil sai lõpetatud ärijuhtimine, emale viis poeg Otsa-kooli klaverimängija diplomi, ja iseendale tõi Venemaalt juuksuridiplomi. ”Vanemad toetasid minu juuksuriõpinguid küll materiaalselt, kuid ega nad selle otsusega muidugi rahul ei olnud. Kujutage ette – olles teinud panused minu muusikukarjäärile ja tasunud nii eraõpetajatele kui koolile klaveriõpingute eest, lisaks veel ärinduse õpingud, ja mina valin hoopis juuksurielukutse! Aga mulle meeldis soenguid teha ja igasugused värvid, lõikused ning inimestele ilu pakkumine tundus köitev.“ Mõeldud-tehtud ja Sergeist saigi Moskvas intensiivkursuse raames viienda – kõige kõrgema – taseme vanemstilist. Peale Moskva õpinguid siirdus noormees edasi Peterburgi ennast veel soengu- ja meigialal täiendama. ”Venemaal õpitakse juuksuriks 2 aastat, intensiivkursuste raames on võimalik elukutse omandada 8-9 kuuga, ja et jõuda kõige kõrgema tasemeni, tuleb kõik astmed järjest läbi teha. Ma läksin Venemaale õppima seetõttu, et mul olid Eestis gümnaasiumiõpingud pooleli ja siin ilma keskhariduseta juuksuriks õppida paraku ei saa. Tegelesin gümnaasiumi ajal nii paljude asjadega, et ega ma kooli väga palju ei jõudnud, aga poolikuks ei ole ma õpingutes midagi jätnud,“  räägib Sergei.

Hoolimata Moskva kullakarvalisest ja võimalusterohkest elust, otsustas Sergei siiski oma karjääri Eestis teha – noorel, ilma kogemusteta koolipoisil olnuks perekonnast kaugel ilma pere moraalse toeta väga raske olnud, rääkimata sellest, et ainuüksi korteri üürimine pealinna äärealal maksab paarituhande euro ringis. Aga pakkumisi tehti: ”Ei tasu arvata, et juuksur teenib Moskvas palju raha, sissetulek jääb tegelikult samasse vahemikku nagu siingi. Aga elamiskulud on seevastu oluliselt kõrgemad. Lisaks on minu jaoks perekond väga olulisel kohal, nendest ei tahaks kaua lahus olla. Kui ma täna – vanema, targema ja kogenenumana – otsustaksin töötada või oma äri avada näiteks New Yorgis või Londonis ja vanemad oleksid nõus minuga koos kolima, siis ma isegi kaaluksin seda võimalust,“  selgitab Sergei oma valikuid.

10 000 krooniga oma salong

Juuksurikarjääriga alustades oli Sergeil unistus oma salongist, kus elu keeks, klientideks oleksid huvitavad ja paeluvad, nii tavalised kui ka elus edu saavutanud inimesed.  Aga enne selle unistuse täitumist tuli ennast üles töötada. Ka vanemate panus poja haridusse ei olnud siinjuures asjatu vaev ja kulu. ”Kui ma alustasin, rentisin Kadriorus soklikorrusel pinda ja töötasin 7 päeva nädalas. Sel ajal oli majanduse kõrgaeg ja juuksuriteenuste hinnad laes, aga minu tasu kogu teenistusest oli kõigest  30 %. Ma mõtlesin, et nii ei saa ja hakkasin oma salongi looma. Taskus ainult 10 000 krooni, panin kõik oma rahvusvahelistes koolides omandatud oskused mängu – rääkisin enda jaoks salongi tegemiseks vajaliku välja ja tegin erinevaid kokkuleppeid. Näiteks ruumi omanikuga sain kokkuleppele, et maksan talle 2 aastaga kõik ära ja maksingi. Äris peab olema hea juht ja psühholoog. Ühel või teisel moel on kõik minu kursused ja rahvusvahelise koolid palju abiks olnud või kasuks tulnud.“

Täna on Sergeil juuksurisalong ja käesoleva aasta maikuus avas ta ka keha- ja näohoolduseid pakkuva ilusalongi. ”Mul on küll kahe salongi peale kokku 36 töötajat, aga ise olen oma kolleegide kõrval täiesti tavaline juuksur, igapäevaste juhtimisküsimustega tegelevad salongi juhatajad. Mulle meeldib mu amet, klientidega suhtlemine ja erinevad väljakutsed, mida juuksuritöö pakub.“

Parim klient on pirtsakas ja vastik

Töiste väljakutsete  all peab Sergei ennekõike silmas klientide soovide ja tegelike võimaluste ühildamist, mõned korrad on paraku ka klient tulnud koju tagasi saata või tema soovidele mitte vastu tulla. Näiteks keeldus ta ükskord oliivikarva näonaha ja tumedate silmadega neiule külma blondi  värvi  soengut tegemast – lisada veel sädelev lauvärv ja roosa huulepulk ning tulemuseks on lõbumaja tütarlaps. Kui ikka ei sobi, siis ei sobi ja ka koledal soengul on autor. ”Kõige parem klient on pirtsakas ja vastik, kes tuleb ja nõuab. See on väljakutse mulle – kas ma saan talle midagi muud pakkuda. Mulle meeldib ka kui klient annab vabad käed, aga see tähendab dialoogi meie vahel – ma ei tööta üksinda, me töötame koos soengu kallal. Mulle meeldib oma töö juures veel see, et juuksur on nagu psühholoog – ainuüksi välimusest õpib inimest tundma, kellega tegu. Näiteks vaatan kliendi peale ja ütlen kohe, et tegemist on füüsikaõpetajaga. Ja siin ei eksi ma kunagi.“ Ka rahvuseliselt on juba ette teada, mida üks või teine eelistab: vene rahvusest kliendid, eriti sovetiaegsed prouad, nõuavad suuri ja konservatiivseid soenguid, eestlane seevastu tahab lihtsat ja elegantset. ”Ühe või teise rahvuse eelistusi võrrelda on sama nagu võrrelda losse – Provence ja lihtsus versus vene loss, kus kõike on liiga palju.”

Õppimine, õppimine, õppimine

Sergei puhul ei saa mööda vaadata tema pidevast enesetäiendamisvajadusest – paigalseis ja erialaselt ühel tasemel püsimine ei ole temalik. Tal oleks nagu sipelgad püksis, sest lisaks sellele, et mõned korrad aastas Londonis, Milanos ja Moskvas rahvusvahelistel koolitustel käib, on ta nüüd ka ise Baltikumis ja Venemaal hinnatud koolitaja.  ”Minu jaoks on väga tähtis, et juuksur arendaks ennast ja õpiks uusi tehnikaid juurde, koolitused on küll väga kallid, aga samas ka investeering iseendasse ja kliendile pakutavasse. Koolitustel omandatu õpetan ka kolleegidele selgeks ja mul on hea meel, et neil selle vastu huvi on – kui tagasi olen, siis alati küsivad, millal ma koolituse teen. Välisreisil olles käin ka alati ise juuksuris, et vaadata ja uurida, kuidas mujal salongides midagi tehakse, üht-teist olen ka üle võtnud,“ räägib Sergei, kui tähtis on juuksurile enda erialane täiendamine ja salongi teenuste arendamine ning kvaliteedi  tõstmine.

Rahvusvahelised koolitused on kallis lõbu, keskmine hinnatase 1300-1800 eurot nädalas, lisaks ka sõidukulud, majutus, toit ja meelelahutus. Aga investeering iseendasse see tõepoolest on, sest rahvusvahelised brand´id valivad enda esindajaks ja koolitajaks vaid parimaid, vastavalt oskustele tehakse ka pakkumised. Ka mulle endale meeldib koolitusi läbi viia ja hoolimata sellest, et minu emakeel on vene keel, tunnen end ühtviisi hästi nii eesti kui vene keeles suheldes. Ma räägin koolitustel lihtsas maakeeles ja see sobib publikule kõige paremini. Näiteks juuksurite slängis levinud ”lokaalne fileerimine, mille peale pole vaja personaliseerimist”  –  ma ei räägi niimoodi ju koolitusel, keegi ei saaks aru.  Tegelikult tähendab see lause, et pole vaja midagi lõigata, sest ei ole midagi lõigata, ” naljatab Sergei  ja selgitab, et arusaadav kõne on koolitusel üheks võtmeks.

Soovitused noortele juuksurihakatistele

Neile, kes mõtlevad juuksuriameti omandamise peale, soovitab Sergei järgmist: “Kogu kokku head tuttavad, kes ei solvu su peale, võta käärid kätte ja hakka lõikama – kas tuleb välja ja kas üldse meeldib seda teha? Juuksuriametis on palju intuitiivseid asju ja kui kõik tuleb välja, võib minna juuksurikooli.“ Ja soovitus õppinud juuksuritele on lihtne: ”Koolitage ennast ja õppige kogu aeg juurde, see on investeering iseendasse ja oma sissetulekusse.“