Järgmisel „vabal päeval” tutvustaski Mario mulle oma armsamat. Kuum, aromaatne, eriline. Tõepoolest! Asi ei olegi mehe suursuguses patriotismis, nagu alguses kahtlustasin, asi on tõesti kohvis. Hea, kvaliteetne Itaalia kohv lihtsalt paneb endasse armuma, põikle vastu palju tahad. Tõeline müstika!

Miks itaallased kohvikunsti teistest nii palju paremini valdavad? Võib–olla on asi praktikas, sest hiljem guugeldades saan teada, et nemad on seda eksootilist ladinaameerika jooki oma kodudes keetnud juba üle 400 aasta. Kuid võimalik, et asi on ka armastuses. Kires! Mario ütles, et itaallaste jaoks ei ole kohv tavaline hommikuvõileva kugistamise kõrvale mõeldud jook – see on nende rahvuslik sümbol, religioon, peaaegu sama paljutähenduslik kui Rooma paavsti enda sõnad.

Kohvi joomine on rituaal ning pole tähtis, kas naudid seda Tallinna vanalinna kohvikus, enda kodus või Milano kõige uhkemas restoranis, kohvituristina on selles nüansirohkes maailmas väga lihtne ämbrisse astuda. Näiteks nõuad ettekandjalt endale espresso’t ning libistades tassi sisse paar lusikat suhkrut jood seda magusa saia või tordi saatel. Esiteks ei ütle itaallased kunagi espresso, vaid caffé normale ning ei tapa selle imelist maitset magustoidu, või veel hullem – suhkruga. Nad joovad selle ära kahe lonksuga, seistes otse leti ees – nii ei lisandu laua teenindamise summa arvele otsa ja see on väga tähtis, sest sellist tiiru teevad nad 5–6 korda päevas.