TAHKED PARFÜÜMID: Lõhn, mida saad käega katsuda

Fotod: Shutterstock, tootjad

Keskajal kasutusel olnud tahked aroomid on tagasi! Salvilaadsed parfüümid ei sisalda alkoholi ega ärrita nahka, säilivad pikka aega lõhnaomadusi muutmata ning on pakendatud nii-nii armsatesse karpidesse …

Parfüüm on kui hästi valitud ehe, mis kaunistab oma kandjat igas olukorras luues tema ümber ligitõmbava aura. Kuid vaid vähesed lõhnad säilivad nahal varahommikust hilisõhtuni – just seepärast armusimegi taas keskajal kasutusel olnud tahkeparfüümidesse, mis mahuvad hõlpsasti ka kõige pisemasse teatrikotti. Tahketel aroomidel on lisaks pisikesele suurusele ja alkoholivabale koostisele teisigi plusse. Peida see näiteks kapipõhja, et kinnitada oma lemmikparfüüm iga riideeseme külge või lõika see tükkideks ja aseta aroomilampi, mis annab meeldiva lõhna sinu kodule.

Saladusega ripats

Tahke parfüümi hoiustamiseks ja transporteerimiseks loodi keskajal spetsiaalseid juveelitooteid ja kotikesi, nn pomandereid, mis olid jaotatud sektsioonideks, kus iga lõhnatükk sai endale eraldi sektori. Populaarsed olid ka ühe lõhna kaasas kandmiseks loodud ripatsid, mis nägid välja kui uhked juveelitooted, levitades samal ajal peeneid aroominoote mööda tuba või saali olenemata sellest, kas ripatsi kandja oli lõhna eelnevalt nahale kandnud või mitte. Side parfüümi- ja juveelimaailma vahel tundub praegugi nii iseenesest mõistetav ja loomulik – need kaks kaunist kunstiliiki on õrnema soo südameid liigutanud juba pikki sajandeid.

Tahkeparfüüme lukustati siis ripatsite, sõrmuste, käeehete ja isegi kõrvarõngaste sisse, täna võib neid aga leida pisikestes karbikestes, mis mahuvad hõlpsasti käe- või meigikotti. Nimekad ilubrändid (nt Esteé Lauder) pakuvad tahkeid parfüüme luksuslikes vutlarites, mida toodetakse vaid limiteeritud koguses ning mis leiavad kiire tee tõeliste ilugurmaanide kollektsioonidesse.

Aroom, kreem ja ravim

Kuid liigume pakendist sisuni – ilmselt ei tule sulle üllatuseks, et tahkeparfüümide kodu asub Vanas-Egiptuses. Juba 5000 aastat tagasi alustasid mitmed jõukamad egiptlannad hommikust ilurutiini sellest, et kleepisid oma laubale loomsest rasvast ja aromaatsetest taimedest kokku segatud palsamit. Sulades kuuma Aafrika päikese käes päeva jooksul kehale, niisutas see samal ajal nahka ning tekitas kandja ümber meeldivalt aromaatse lõhnapilve. Kindlasti ei tuleks selline meetod täna kõne allagi, kuid õnneks ajad muutuvad.

Alles 16.–17. sajandist hakati tootma salvitaolisi aroome, mida kasutati nii parfüümi kui ka kaasaskantava õhuvärskendajana, et päästa nina linnas kõrguvate prügimägede ning turult levivate peadpööritavate lõhnade küüsist. Tänu aroomiõlide kõrgele kontsentratsioonile kasutati neid siis ka aroomiteraapia vahendina. Valu, väsimuse ja stressi leevendamiseks tuli masseerida väike kogus parfüümi otse oimukohtadele. Miks sarnast meetodit mitte proovida ka nüüd?