Tähelepanu lapsevanemad, luubi all on koolikott

Kool on juba alanud – kontrolli üle, kas sinu laps kannab õiget koolikotti?

Tekst: Reio Vilipuu (Bauerfeindi ortoosi- ja tursekeskuse füsioterapeut), Tanel Vahopski (Ida-Tallinna Keskhaigla lülisambakirurgia keskuse ortopeed)

Toimetanud: Katrin Rasmann

Foto: Shutterstock

Artikkel ilmus ajakirjas IG Suvi 2014

Ugandas on leitud, et koolikoti valest raskusest tingitud seljavalude ja lihaspingete all kannatab keskmiselt 37,8% kooliopilastest. Iraanis on leitud, et igapäevaselt raskeid koolikotte kandes kannatab olavalusid 38,1%, kaelavalusid 27,6% ja seljavalu 16,7% lastest. Ajakiri The Journal of School Health on teinud laiapohjalise uuringu erinevate riikide kohta, mil on avastatud, et koolikoti raskus on 5-20% laste kehakaalust. Saksa teadlased leiavad, et koolikoti raskus ei tohi ületada kuni 10% kehakaalust.

Meil kehtib Rahvatervise seaduse alusel sotsiaalministri määrus „Tervisekaitsenouded kooli päevakavale ja oppekorraldusele“, mis annab selgelt juhised, millega peab arvestama iga kool. § 7 koolitee pikkuse ja ranitsa (koolikoti) raskuse kohta ütleb, et koolikohustusliku õpilase jalgsikäimise koolitee ei tohi olla pikem kui 3 km ning ranitsa (koolikoti) lubatud raskus (koos sisuga) on järgmine: 1.-3. klassi opilastel kuni 3,0 kg, 4.-6. klassi opilastel kuni 3,5 kg ja 7.-9. klassi opilastel kuni 4,5 kg. Viimaseid numbreid ei tohiks ületada, ja seda peab tagama õige õppekorraldus.

Tegelik pilt on aga hoopis teine, ja siit ka vajadus kirjutada sellega kaasnevatest riskidest. Alles hiljuti käis füsioterapeudi vastuvotul ema oma 3. klassis käiva lapsega, kellel on igapäevast lapse normaalset elu häirivad seljavalud. Kuna laps tuli just koolist, siis kaaluti esimese asjana tema koolikotti, mis oli sel päeval lausa 5,2 kg ehk 3,2 kg lubatust rohkem. Leppisime kokku, et teeme taolisi mõõtmisi iga päev nädala jooksul. Mis tuli välja? Väikseim kaal oli 4,6 kg ning suurim 6,3 kg ehk üle 2 korra rohkem, kui lubatud! Viimase, suurima kaalu põhjustasid kaasas olnud huvialaringide materjalid.

Antud tõsist teemat on Terviseamet uurinud aastatel 2009-2010, mil on jälgitud ka lastel esinevaid rühihäireid ja todetud, et just algklassides, kui lapse lülisammas veel areneb, kasvab, ja lõplikult fikseeruvad õiged kumerused ning nogusused, on kaasaskantavate õppematerjalide kogus liiga koormav. Tulemustes oli toodud ranitsate arv (%), mille kaal ei vastanud nõuetele: teise klassi puhul 72%, komandal klassil 86% ning neljandal klassil 67%.

Põhjuseid oli mitmeid: lapsevanemad kontrollivad vähe ranitsate/koolikottide sisu ning laps kannab kaasas päeval mitte- vajaminevaid asju. Sageli oli ostetud koolikott ise juba liiga raske (tühi kott 1-1,5 kg). Lisaks kantakse kaasas tööraamatuid, -vihikuid ning kunsti- ja tööopetuse asju, mis peaksid olema hoiul klassis. Kottides leidus ka joogipudeleid – põhjuseks nõuetekohase joogivee halb kättesaadavus koolis voi lapse harjumus juua ebatervislikke, magusaid, gaseeritud jooke.  Mõningatel päevadel peavad lapsed tassima kaasas kehalise kasvatuse tunni riietust (spordiriiete kaal oli üle 1,0 kg). Seega põhjuseid leiab nii lapsevanemate kui koolikorraldusega seotult.

Koolikoti valimise ja kandmise kohta on peaasjalikult jagatud mitmeid soovitusi. Ka Eesti Terviseamet soovitab, et arvesse tuleb võtta lapse vanust, koti suurust ja kaalu, samuti õlarihmade sobivust ja laiust ning valitava koti sobilikkust konkreetsele lapsele vajalike asjade kandmiseks. Koolikoti juures on oluline pehme polsterduse olemasolu seljaosal ning ka õlarihmadel.

Heal koolikotil on mitmeid lahtreid, et raskemad asjad saaks pakkides panna seljale lähemale ja kergemad näiteks koti välistesse lisataskutesse. Sel juhul jaotub raskus paremini. Loomulikult on eriti halb valik ja koolikotina õpilastele sobimatu vaid küünarliigesel kantav käekott. Selle tagajärgi näeme kunagi hiljem, sest antud juhul koormatakse täiesti valesti, lisaks seljale, veel ka õlaliigest ning küünarliigest.

Ajakirjas Ergonomics on publitseeritud palju antud teemalisi artikleid ning ergonoomikas rõhutatakse alati, et koormus peab olema kehatüvele (vöö kõrgusel) voimalikult lähedal ja asetsema kehapooltel sümmeetriliselt. Seda nõuannet tuleb jälgida koolikoti ostmisel, et tagada hea neutraalne lülisamba asend.

Loomulikult on oluline ka koolikoti õigesti kandmine ehk, kui kotil on 2 rihma, siis on õige kanda seda nii, et koormatud on mõlemat õlga võrdselt ning lülisammast sümmeetriliselt. Kogu koti raskuse kandmine ainult ühel õlal on rühihäirete üheks peamiseks põhjuseks ning tekitab lisaks laste kätes verevarustuse häireid tugeva pitsutuse tõttu. Samuti on oluline jalanõude valik, sest tallavõlvidel on väga suur roll ka õige rühi väljakujunemisel.

Kuigi 7.-8. eluaastaks on meie lülisamba kuju sarnane täiskasvanu omale, ei ole lülisammas veel kaugeltki lõplikult välja arenenud – see toimub alles 20.-22. eluaastaks. On uurimusi, mis näitavad, et lülisamba kulumine ja esimesed lülivaheketaste degenereerumise märgid on olemas kahjuks juba eelkooliealistel.

Australian Journal of Physiotherapy on avaldanud 2008. aastal uuringu, milles osales 1202 last. Nimelt leiti, et lisaks koti raskusele ja selle kandmise ajale, mängib seljavalu tekkes rolli ka laste koolitee. Uuring väidab, et auto voi bussiga kooli viidavatel lastel esineb rohkem selja- ja kaelavalusid, kui kooli ise kõndivatel või jalgrattaga sõitvatel õpilastel.

Tehke uue koolikoti ostmisel õigemad valikud, investeerides oma lapse selja tervisesse ning jälgige, mida laps kooli kaasa võtab, ning vastupidi. Kool omalt poolt võimaldagu õpilastele piisava suurusega hoiukapid ning õppekorralduse, mis toetab mahult võimalikult väiksemat kooliasjade kaasaskandmise vajadust.

Koolikoti valikul vaata, et:

• koti suurus oleks eakohane;

• kott ise kaaluks võimalikult vähe (kindlasti alla 1 kg);

• koti seljaosa oleks polsterdatud;

• õlarihmad oleks sobivad, laiad ja polsterdatud;

• kotil oleks mitmeid siselahtreid ja mõned välised lisataskud.