STELLA K. WADOWSKY BLOGI: Kuidas rikkuda õhtusöök ehk mõtteid vestluskunstist

Mõni aeg tagasi olin kutsutud spontaanselt korraldatud aiapeole, mis tõotas tulla igati vahva koosviibimine, kuid mis lõppes paljude jaoks katastroofiga. Sel korral oli tavapärasest rahvast rohkem ja soojal õhtul istusime kõik mõnusasti suure laua taga. Jutt jooksis, soovijatele kallati veini juurde ja pererahvas oli roogadega vaeva näinud. Tundus, et õhtu saab minna vaid paremaks, kuniks üks külaline võttis teemaks poliitika.
Tekst: Stella K. Wadowsky / www.stellarium.ee
Foto: Meisi Volt

Poliitika käsitlemine on minu arvates alati ohtlik teeots, sa ei tea, kuhu see rada viib, eriti kui sa pole kursis teiste külaliste vaadete ja seisukohtadega. Mis juhtus, oli see, et ühe külalise sõnavõtt ei meeldinud sugugi teisele külalisele, kes ei jaganud tema poliitilisi vaateid. Algas leebe vaidlus, mis tõusis õige pea tormiks. Kõik teised külalised vahetasid omavahel pilke ja naeratasid leplikult. Paraku olid need kaks meest teineteisega nii erineval seisukohal, et vaidlus tõmbas purjed üles ja seilas suure tuulega tülimerele. Nii me siis kõik ülejäänud seal istusime, osad üritasid midagi naljaga pooleks vahele öelda, paar külalist leidsid end kohemaid nutitelefoni lohutavast haardest ja sõbranna saatis mulle Instadirecti küsimuse: Kui teie plaanite lähiajal edasi minna, tuleksime teie autoga.

Võtsin mängu oma kolme minuti reegli. See tähendab seda, et kui kolme minuti jooksul mitte midagi ei muutu ja keegi sellele tulele vett peale ei tõmba, lahkun. Kolm minutit sai läbi, tõusin püsti ja tänasin koosviibimise eest. Küsimus, kas me tordile ei jää, sai vastuse: Desserdi jaoks mul enam tõesti ruumi pole! Koos meiega lahkus õhtusöögilt veel kolm inimest. Või noh, mis õhtusöök see enam oli. Meie lahkudes kuulsin, kuidas meil on valdavalt riigikogus lambad. Ma olin koju sõites väsinud ja kuidagi nördinud – terve ilus õhtu läks kahe ebaviisaka inimese tõttu raisku. Kirjutamata seadus on see, et külas olles pole mõtet poliitikat teemaks võtta ja kui see jutuks tuleb, võiks ära aimata, millal teema kiirelt lõpetada. Ma ei saanudki aru, kas see ilusti kaetud laud ja armastusega tehtud road ei täitnud härraste kõhtu? Tundus, et ma olin sattunud seltskonda inimestega, kes toituvad vihast ja vastasseisust. Mind viis see igatahes mõttele, et igal võõrustajal peaks lisaks hästi kaetud lauale olema varuks mõned targad laused, et sellised vastasseisud teravaks ei läheks. Ja mis põhiline – jäin mõttesse, mida ma ise teeksin, kui võõrustajana sellisesse rolli satuksin?

PS. Valisin seda lugu kaunistama kaks lemmikkaadrit legendaarsest esileedist Jacqueline Kennedyst, kes oli kuulus õhtusöökide ja vastuvõttude korraldamise poolest. Tema valdas vestluskunsti peensusteni.

JÄLGI STELLA TEGEMISI BLOGIST: WWW.STELLARIUM.EE