Kirjeldatud pilt saab kindlasti kohe selgemaks, kui lisan, et naistegrupi moodustavad afroameerika päritolu naised. Üks grupi liige selgitab,” ühiskonnale ei sobi minu krussis juuksed, mul ei ole võimalik käia ringi oma loomulike juustega, sest ühiskond ei pea seda ilusaks. Ühiskond sunnib mind kandma teistsuguseid juukseid, patse jms, ilma nendeta ei ole ma  sotsiaalselt aktsepteeritud. ”

Filmi järgnevates kaadrites on näha ka natuke teistsuguseid loosungeid: „Sa võid mu juukseid katsuda, kui ma tean, kus kohas su käed ennem olnud on“, „Meil on ka suuremad tagumendid, kas soovid ka seda katsuda?“.

Selge on, et tegemist on naistega, kes soovivad kanda oma juukseid nii nagu jumal nad loonud on ning ühtlasi soovivad ka, et ühiskond aktsepteeriks neid. Kõike seda vaadates ja kuulates tuleb aga meelde Chris Rocki komöödia „Good Hair“, kus räägitakse sellest, mida kõike afroameerika naised on valmis oma juustega tegema juba varajasest noorusest peale. Tegemist on väga meeleoluka komöödiaga, mida tutvustas oma saates ka Oprah isiklikult. Samas ei olnud afronaised sellise avalikustamisega üldse nõus, nad protesteerisid, et nüüd on nende suur saladus avalikustatud.

Eks ühel põhjamaisel inimesel olegi raske mõista, et väikesed afrotirtsud unistavad juba maast madalast juuste sirgendamisest ning samuti ka seda, et afroameeriklased alles aastal 2013 on asunud nõudma õigust välja näha nii nagu jumal nad loonud on. Ja veel, kui esmalt tundubki, et esimese filmi puhul on tegu nö „ärganud“ naistega, siis lõpu tiitrites tänatakse Panthene Pro V-d, mis paneb mõtted hoopis uut moodi veerema.

All pool on võimalus vaadata mõlemat filmi ja otsustada, mida teie arvate. Chris Rocki teost soovitan vaadata juba sellepärast, et tegemist on põneva dokumentaalkomöödiaga.