Step 1 ehk „Kuulge, ma ei suuda, vist hakkan surema!“

Alustame algusest. Kumb oli enne – biit või sõnad? Võin kindlalt öelda, et siin analoogias on muusikapala see muna, millest hakkab vaikselt välja kooruma laulutibu. Üldjuhul on ikkagi muusika enne ning erandid vaid kinnitavad seda reeglit. Muusika annab justkui selle feeling‘u või tunnetuse, et millist emotsiooni see lugu kandma hakkab. On ta kiire, aeglane, on ta õhuline ja õnnelik, lootustandev või aeglane, jõuline, tume, sünge, depressiivne. Kas ta kirjeldab sügavat olustikku ja emotsioone või tahab see konkreetne tibu laulda hetkes elamisest ja muretusest?

Muudkui kuulad ja kuulad. Kaks tundi järjest. Kolm. Neli. Üritad kätte saada pala olemust. Kuulad veel, surud maha soovi oksendada või ennast kõrvadesse pussitada, siis kuulad veel natuke. Ja sel hetkel, kui oled täieliku psühhoosi äärel, käib su peas mingi klõps ära ja sa tead täpselt, mida sa selle looga hakkad edasi andma, sul on peas refrääni meloodia, salmi pikkused, rütmid, süntesaatorikäigud. Tol hetkel tundub kõik natuke imeline, soov surra on veel minimaalne.