Ilu on kultus

Meil kõigil on erinevad näpujäljed, miks peaksid siis jalad, ninad, rinnad ja huuled olema ühesugused? Grete on 14, tema ema (ja ühtlasi minu hea tuttav) on noor, ilus ja edukas naine, kes tuleb igast olukorrast välja võitjana ning lahendab dilemmad sekunditega. Kui emaks olemine oleks kunst, siis oleks tema maestro. Seda muidugi minu isiklikul ja subjektiivsel hinnangul. Kindlasti oskas ta Gretele juba imikueas pähe panna, et tüdruk on ilus ja eriline, jagada vajalikke nippe ning soovitusi, rääkida poistest ja jamadest, mida nad tulevikus tekitada võivad …

Jutu käigus selgub, et ma eksisin. Ei meie põlvkonna kogemused, retseptid ega nipid teismeliste puhul enam tööta. Asi selles, et meie kasvasime üles maailmas, kus polnud sotsiaalmeediat. Nüüd oleme aga kui internetivõrku kinni jäänud sumisevad kärbsed – pidevad võrdlused, kommentaarid … Kõik, mis siin toimub, on redigeeritav ja ilus. Sinu ütlemised, mõtted, elu, välimus. Sa ei teavita oma sõpru sellest, et nina peale tuli punn või kaalunumber muutus taaskord suuremaks. Sa saadad neile hoopis vastupidiseid sõnumeid, et oled sale ja kaunis, su uus juuksevärv on fantastiline ning skinny–teksad istuvad justkui valatud (hastag), sa mõtled aforismidena (hashtag) ning isegi su croissant on kuidagi eriti fotogeeniline.