Naha keemiline koorimine hapetega

Juba sajandeid tagasi kasutati piimavanne ja viinamarjadest pressitud massi naha puhastamiseks ja tervendamiseks. Muidugi ei kutsunud keegi neid protseduure siis keemiliseks happekoorimiseks...

Hüdroksühappeid toodab ka inimorganism

Looduses leidub hüdroksühappeid peaaegu kõikjal, neil on tähtis osa elusorganismide biokeemilistes protsessides. Paljud happed ei ole inimorganismile võõrad, sest neid toodab ka organism ise. Piimhape ehk alfa-hüdroksüpropaanhape on tähtis ainevahetussaadus, mis tekib suhkrute anaeroobsel lagunemisel. Piimhape moodustub lihastes ja tema sisaldus veres on väsimuse bioloogiliseks mõõduks. Ka sidrunhapet, mis on toiduainetetööstuses tuntud kui looduslik säilitusaine, toodab inimorganism ise. Põhiliselt toimib ta organismi rakkude energeetilises ainevahetuses keskse ühendina, kuid sidrunhapet leidub mingil määral ka veres.

Tänu kaasaegsele teadusele kopeerib sünteetiliselt toodetud sidrunhape täpselt looduslikku analoogi. Toote väärtus sõltub sellest, kas aktiivained on ohutud ja efektiivsed ning kas nende kontsentratsioon ja imendumine on adekvaatsed. Täpsemalt on oht selles, et sünteetiliselt toodetud loodusidentseid analooge on lihtsam üle tarbida.

Loodusest pärineb ka salitsüülhape, mida professionaalses iluravis kasutatakse rasuse ja aknele kalduva naha hooldamiseks ning selle seisundi parandamiseks. Salitsüülhappe kasutamine konservandina omab inimorganismile teatud ebasoodsaid kõrvaltoimeid.