INTERVJUU: Mitme näoga naine – Marta Laan

Intervjuu: KRISTIINA VIRT / fotod: SANDRA PALM / meik ja soeng: ERLE TAKLAI / stiil: MARION LAEV

Range miilits või lahe naljatilk? Igal näitlejal mitu nägu, kuid milline on päris, ei tea pealtvaataja kunagi. ENSV teleseriaalist ja „Heeringas Veenuse õlal” sketšisaatest tuntud Marta, keda sõbrad hellitavalt Mannuks või isegi Mardiks kutsuvad, proovib Näosaate uuel hooajal veelgi rohkem isiksusi näkku. Uurisime välja, kes on see mitmete tuntud maskide taga peituv tütarlaps.

Milline laps sa olid?

Ema on öelnud, et ma olin talle lapsena väga hea sõber ja tore kaaslane. Eks ma natuke ikka tegin pahandusi ka, kõik lapsed teevad. Ma mäletan, et tädi kinkis mulle üheks sünnipäevaks pruunid kollaste täppidega botikud, sellised tänapäeva hipsteri unistuste jalanõud, aga väike Marta peitis need hoopis nii sügavale voodi alla, kuhu täiskasvanud ei pääsenud, hirmust et neid peab nüüd kandma hakkama. Ema nägi minuga kurja vaeva, et ma lõpuks oma kingitust näitaksin. Lõpuks siiski ikka käisin nendega mõned korrad ka.

 

Eks pisemaid pahandusi meeldib meile aeg-ajalt kõigile teha! Aga kas sinu väike paharet ilmutab end vahel ka nüüd?

Ema juures kodus on kõik taas lapsed, aga üldiselt annab mulle minu töö selle võimaluse mängida. Alles hiljuti oli veel mängukavas etendus, kus ma olin pisike tüdruk. Ma tegelikult ei ole kindel, kas üks näitleja tavapärases mõttes kunagi ka päriselt suureks kasvab. Mänguhimu ja lust peavad jääma!

 

Milleta ei ole sa nõus oma päeva alustama?

Ma olen alati nõus oma päeva alustama ja mul puuduvad selleks kindlad nõudmised. Ei muutu pahuraks, kui silmi lahti lüües ei näe kohvitassi või ajalehte. Kuigi üldiselt ma väga hommikuinimene ei ole, siis usun, et vahel on ikkagi väga nauditav näha maailma ka näiteks enne kella seitset hommikul, lihtsalt kas või huvi pärast.

 

Kas naeratad tihti?

Ma arvan, et jah. Samas ennast ju kõrvalt ei näe, aga tundub, et olen pigem rõõmsameelne tüüp. Ja naeratama panevad mind vaimukad inimesed ning ilusad hetked. Eile nägin tee ääres pihlakaid punamas ja rõõmustasin nende ilu üle. Täna Balti jaama turul pingil istudes silitas mu põski sügispäike, mis tuletas veel kangesti suve meelde. Kissitasin silmi ja saatsin sõbrale Berliini sõnumi, et ma igatsen teda. See panebki naeratama.