Tekst: Martin Haljaste
Foto: Shutterstock
Artikkel ilmus ajakirjas Iluguru KEVAD 2015

Tere naine!

Sa ei tunne mind ja ma ei tunne sind. Aga mina sind märkan, sina mind mitte. Miks? Sest sa ei otsi mind. Sa otsid rikast ülikonnas meest, kes sõidab kalli autoga. Sa lööd ennast ülesse lootuses, et ta astub su juurde ja on rabatud sinu ilust. Ometi ei ole seda siiani juhtunud. Miks, tahad teada taas?
Alustame siis alumisest otsast, aga mitte sellest, kuhu su mõte liigub, vaid näo alumisest osast.

Huuled – need on seksikuse sümboliks. Tegelikkuses võib vaadelda iga kehaosa või näo osa seksikana. Oleneb ka muidugi konkreetselt sellest, mis kedagi võlub. Kõik on subjektiivne. Igal inimesel on omad eelistused. Aga huuled on alati erilised. Nendega on võimalik edasi anda emotsiooni. Need ahvatlevad ja panevad janunema suudluste järele. Aga ainult juhul, kui need visuaalselt selleks kutsuvad. Üks kõige populaarsemaid kindla peale minekuid üldse – punane huulepulk. Teatud olukordades rabab jalust pea iga mehe, aga on ka situatsioone, kus see on küsitav.

Mina isiklikult pean iga asja puhul oluliseks mõistlikkuse printsiipi ehk tasakaalu ja õiget korrelatsiooni, ütleme siis, kõige suhtes. Kui sa kannad punast huulepulka iga päev ja igas olukorras, siis ei ole see enam ahvatlev, sest kõik tüütab lõpuks. Olenemata, mis see on. Tekib üleküllus ja seejärel pigem vastumeelsus. Halvemal juhul mõjub ka kohatuna. Usun isegi, et neid momente, kus kanda punast huulepulka, on tunduvalt vähem kui neid, kus seda teha: peamiselt pidulikel puhkudel ning sedagi juhul, kui see sobib ülejäänud meigi ja riietusega ning vastava olustikuga, kuhu minnakse. Naturaalne huul või loomulikuna mõjuv värv on igapäevaselt ja päevavalguses enamasti parem valik. Lühidalt mainin ära, et huulepliiatsit kui sellist tuleks kasutada ainult väga oskuslikult, kui lõpptulemusena ei taheta välja näha nagu ülejoonistatud huultega Balti jaama läheduses viibivad daamid.