# SPORTAUTOD

Ei saa üle ega ümber ka väga tüüpilisest teemast. Nimelt, naised, ei maksa ärrituda, kui mees vaatab tänaval järele sellisele tibinale, kelle vormid ja näojooned on riietuse ja krohvi kaasabil nii kenasti rõhutatud, et justkui välismaa piltpostkaart oleks tuulega silme eest läbi lennanud, ent pikkade ripsmete alt erilist elutarkust ei peegeldu. Nad ju nagu sportautod. Ikka tabab harilik Harju keskmine mees end mõttelt, et tahaks korra proovida ja ühe tiiru teha – see on täiesti normaalne mõttekäik. Aga endale ostma enamik seda ikkagi ei hakkaks – kallis ülal pidada, tänaval sõites põrutab ja isegi kahe päeva poekott ei pruugi pakiruumi mahtuda. Vaid üksikud mehed viitsivad minna ringrajale, et selline raha eest tunnikeseks rentida. Nii et kui mõni vaba naine end sihilikult rumala tibina välja pakub, siis statistiliselt saab ta küll kõvasti tähelepanu, aga see tähelepanu on üksnes pealiskaudne.

Muidugi võib sportautoni ja vastavat tüüpi naiseni viia ka keskeakriis. Selle kujunemine on põnev, sest see toimub pisikeste sammudena ja märkamatult. Alles oli hetk, mil mees sõitis viisaka esindusliku sedaaniga, tutvus kena neiuga, loodi pere. Märkamatult kasvas auto mahtuniversaaliks, siis jäi see ka pisikeseks ning osteti minibuss. Ja järsku avastabki mees sisekaemusehetkel hirmuga, et ta on ootamatult esinduslikust poissmehest vananevaks bussijuhiks muutunud! Justkui tema auto oleks pere praktiliste vajaduste kõrval enda figuuri käest lasknud. Ja et end mitte bussijuhina tunda, ostabki kõrvale kena punase sportauto, millega salaja käia oma lõbuks tiirutamas, et sõidurõõm tagasi saada. Aga kui ikka kriis eriti tugev, saadetakse see buss kus see ja teine, uhkeldatakse oma uue silmarõõmuga ning vilistatakse praktilistele vajadustele. Kuni saabub talv, sportauto jääb lume sisse kinni või näitab mõne kalli varuosa lagunemisega iseloomu.