Ülejärgmisel päeval oli asi ainult hullem ja kosmeetik saatis meilile kirjelduse, kuidas ravida põletust. Sellest järeldasin, et midagi on väga valesti läinud. Tunnet, mis mind sel hetkel valdas, on võimatu sõnadesse panna.

Õhtuks läksin perearsti juurde, kes kinnitas teise astme keemilist põletust ja saatis mu koheselt kiirabi vastuvõttu. Seal selgus, et mul oli juba tõusnud kõrge palavik ja olukord põletikuline. Mäletan väga häguselt seal veedetud tunde, sest nutsin ja olin šokis, kui kuulsin arste rääkimas nahasiirdamisest. Sain seal süste ja paikset ravi, aga kuna polnud täpselt teada, mida kosmeetik nahale kandis, ei saanud ka õiget ravi määrata. Küll aga kirjeldati, mis mind ees ootab: kahe nädala jooksul pidi kogu näonahk hakkama maha kooruma, soovitati narmendavat nahka mitte tõmmata, vaid lõigata.

Sealt algas peale minu lõputu jooksmine parimate kliinikute ja arstide vahet, kes ainult vangutasid päid, et kuidas see võimalik on? Kirjutati erinevaid salve, aga ega keegi eriti midagi ei julgenud soovitada.

Olukord oli nii lootusetu, et eluisu hakkas kaduma. Tuletan meelde, et oli detsember, jõulukuu, koos kõigi üritustega ja tööl kõige kiirem aeg.