Küünelakk kui keskkooli keemia korduskursus

Kurk silmadele, banaan pähe, kaer kaelale, aga küüntele…? Kui mitmed juukse- ja kehatooted on juba täies ulatuses looduslikke komponente sisaldavad, siis küünelakid ei ole seda täna ega saa ilmselt kunagi olema läbinisti kemikaalivabad.

Tekst: Anne Raag
Foto: Shutterstock

Klassikalised punased, erksad roosad, sügavad sinised või kriiskavad kollased – sama lai kui on küünelakkide värvivalik, on ka nende koostisosade loetelu. Kuna kobruleheleotise või sibulakoortega vapustavaid värvikirevaid küüsi ei saavuta, tuleb tahes tahtmata haarata nende pisikeste keemiapommide järele. Kui valik tootjafirmade, värvipalettide ning hinnaerinevuste vahel on niigi tugevat otsustustahet nõudev, siis teeme asja veel keerulisemaks ja lisame kõigele sellele võõrpärases kirjas tooteetiketid ning räägime nende võlupudelite siseelust.

Mis on mis?

Tänapäevases mõistes küünelakid on kasutusel juba 1920ndatest aastatest. Kuigi nii nagu tehnikamaailmas on ka iluvaldkonnas tehtud üüratuid arengusamme, liigutud tehislikumast looduslikuma ja puhtama poole, on küünelaki põhikoostisosad sellest hoolimata jäänud samaks. Toorained, mida küünelakid sisaldavad, võib tinglikult jagada viide rühma: kilemoodustajad, pehmendajad, vaigud, lahustid ja värvained.