Tantsuga laval ehk pane ruttu midagi näkku

Aastaid hiljem läksin ma tantsukooli ning jõudsin sellega nii kaugele, et ees ootas Koolitantsu maakondlik voor ja lavale pidime me, 14-aastased juba värvitud nägudega minema. Mäletan, kuidas siis, kui mina, kes ma olin esimest korda ise endale korralikku meiki tegemas (eriti siis veel lavameiki, mis peab kordades tugevam ja dramaatilisem olema) lõpuks peegli eest tõusin, vaatasid teised, veidi kogenenumad tüdrukud mind nagu ma oleksin lasteaias üle joonte värvinud. “Mis sa siin teinud oled?” “Kas sa üldse panid midagi näkku?” “Mitte midagi pole näha?” Ma olin kõik valesti teinud – liiga heledalt, ilma hajutamata ja valede värvidega takkapihta. Nad võtsid mu korraga ette ja tegid mu korda – sealt algas elu-meigikool.

Tänu tantsimisele olengi meigiga tegelikult palju oma elus kokku puutunud – esinemisteks ei olnud meikarit, kes terve trupi kauniks teeks – tegime seda ise. Kahel suvel oma elus olen tööd teinud laevas tantsijana, ning oli perioode, kus kaks kuud iga õhtu oli vaja teha endale raske lavameik. Laugudele ja huultele kandsime lisaks tugevale värvile veel efekti mõttes tohutul hulgal glitterit – ja I swear, aasta pärast viimast õhtut glitterimeigiga, leidsin ma neid sädelevad tükikesi enda küljest ikka veel. Ja seda fakti võib iga glitterisõber kinnitada, nad leiavad kõik kohad üles kus end peita ja kuhu kinni jääda. They’re a hoot! Aga niiiiiiii ilusad.

Ja tagasimõeldes jääb mind ühe kruiisijuhi abi lause kummitama: “You guys have heavy makeup, it’s pretty and all – but you’re doing it wrong.” Tegemist oli 23aastase mehega, kes hiljem väitis, et suudaks meile nii mõndagi õpetada. Kahjuks seda aga ei juthunud. Tegime ilusti, aga valesti kuni laevakarjääri lõpuni.