RÄPPAR TIIU BLOGI: Kogu tõde murtud jalgadest ehk kuidas ma ratastoolist fööniksina tõusin

2016. aasta 24. veebruaril, juhtumisi ka meie kauni Eesti Vabariigi (ei, sellest ei tule isamaalisusest nõretav patriootlik lugu, võid julgelt edasi lugeda) järjekordsel sünnipäeval, juhtus minuga mu elu üks õudsemaid, vapustavamaid, jubedamaid ja samas õpetlikumaid seikasid. See elamus raputas mind seesmiselt nii läbi, et hindasin päris palju asjad oma elus totaalselt ümber.

Nimelt ma murdsin mõningad oma kehaosad tükkideks. Ja mõningate all pean ma silmas, vaid ikka mõlemad sääreluud, hüppeliigesest suured killud välja ning selgroo ja vaagnaluu kolmest kohast. Kuidas mul selline grandioosne ja ulatuslik vigastus õnnestus endale tekitada, sa küsid?

5097003t75ha278

Las ma räägin sulle, kallis sõber. Nimelt, sõitsin mina hobusega. Hobune arvas, et ülilahe oleks ehmuda mingi hästi hirmsa asja peale, nagu näiteks õhus lendlev tuvi või muud sellised deemonlikud nähtused. Ja veel ägedam oleks ehmuda üksi, ilma ratsaniku (loe: minuta). No siis ikka saab kogu ehmumisau endale. Tegemist on siiski ratsutamisvõistlusega, kus on kohal ka arvukas publik. Ei, mu hobune ei soovinud sheerida minuga seda spotlight’i ning andis mulle teada, et ma võiksin oma tagumendi ta seljast eemaldada. See teada andmine seisnes siis selles, et ta pidurdas järsult, keeras ennast ning inertsi jõul tegin mina arvestatava õhulennu a la Superman.