Kiharad väärivad sinu puhul kindlasti eraldi tähelepanu. Need on olnud pikad ja lühikesed, roosad ja sinised. Kui peaksid välja andma raamatu „Kerli juuste memuaarid”, siis millest see jutustaks?

Oumaigaad! See oleks nüüd täiesti skisofreeniline raamat! Olen üsnagi tänulik, et juuksed mul endiselt peas on. Tahaksin nende eest paremini hoolitsema hakata.

Kas on üldse midagi sellist, mida sa oma juustega kunagi teinud pole?

Eks enam-vähem on kõike proovitud, välja arvatud keemilisi lokke, kuid tundub, et miski pole välistatud.

Oletame, et ees on tähtis sündmus, kuhu pead kindlasti jõudma. Kui sul on „lille löömiseks” vaid 15 minutit aega, siis milliste ilumanöövritega end olukorrast välja päästad?

Silmalaineriga, kindlasti! Kannan hästi tugevat lainerijoont, mille inspiratsioon pärineb tegelikult minu lapsepõlvest. Kui olin väike, elas meie majas üks venelanna, kes käis kogu aeg meestega väljas. Naisel olid ka lapsed, aga nende eest ta eriti ei hoolitsenud. Ta oli omamoodi „lõbus naine”, kes kandis pidevalt dresse, kuid silmalainer ei puudunud kunagi. Ja mina muudkui vaatasin, et nii ilus!

Kui olin 11-aastane, kingiti silmalainer mu emale, kes polnud ennast kunagi eriti meikinud. Loomulikult teisaldasin selle temalt ära ja hakkasin endale neid kõveraid jooni tõmbama – tead ju küll!

Nii et silmalainer on mul alati au sees olnud, ilusad küüned samuti. Mul on hästi palju pealekleebitavaid Jaapanist pärit küüsi. Isegi siis, kui olen pealaest jalatallani megamaakas, on küüned ikka kaunid. Kusjuures praegu on mul väga tagasihoidlik maniküür (näitab ääretult pikki teravaid küüsi, mis on beežiks värvitud – toim.), aga muidu on mul ikka sellised hullud prostituudiküüned. Mida rohkem kive ja kaunistusi, seda parem!