Samal ajal trennisõltuvusega hakkasin ka oma toitumist piirama ja sõin ainult “mega tervislikke” ja väikse kalorsusega toite. Mul tekkisid toitumishäired. Keskkoolis pidin ka koolipsühholoogi juures käima, kes minu toitumisega tegeles. Kuid trennisõltuvust ei osanud keegi isegi aimata. Keegi ei osanud mõeldagi, et trennis käimine võib olla sõltuvus ja probleem.

Mul ei olnud kaks aastat päevi. Mu jalad valutasid ja läksid krampi. Olin kurnatud ja väsinud. Ma veetsin palju aega trennisaalis või siis lugesin trenni ja toitumise kohta. Sõprade ega sotsiaalelu jaoks mul aega polnud. Olid mingid kutid, kellega aeg-ajalt chattisin, kuid ma ei suutnud kellegagi lähemat suhet arendada. Ma ei tahtnud olla kaua väljas või üleval või teha midagi, mis mu trenni- ja toitumisplaani sassi ajaks. Kõik pidi käima täpselt graafiku järgi.

Nüüd kui ma hiljem sellest teistele räägin, siis nad ütlevad, et oh, tahaks ise trennisõltlane olla, et nemad ei suuda end korra nädalaski trenni ajada. Aga ärge öelge nii, sest see on haigus! Sellest ei ol küll palju räägitud, kuid mõned uuringud on siiski tehtud. Tegemist on nii psühholoogilise kui ka füüsilise haigusega.


Hinda loetud artiklit kümnepalli skaalas

Teised uudised

Parim valik – Col Du Marine merekollageen

Rahva vaieldamatu lemmik Col Du Marine hüdrolüüsitud merekollageen on Eestis üks soodsamaid ning kvaliteetsemaid kollageene. Kollageen on naha, rasvkoe või muu sidekoe liimjas põhiaine, vees lahustumatu valk.…

Kõik metsa kümblema!

Shinrin-Yoku, mis on tõlgituna kui "metsa suplemine", tähendab rahuliku jalutuskäigu ajal metsa atmosfääri tunnetamist. See on teraapia, mis töötati välja…