Vaatamata iseenda kritiseerimisele, jääb Kaisa ülejäänud maailma vastu kannatlikuks ja püüab ettetulevad riiud huumori ja naeruga ära lahendada. „Vahel imestavad mu sõbrad, et kuidas ma nii kannatlik olla suudan, kuid minu jaoks ei ole tolerantsus mingi raketiteadus. Kindlasti aitab nali igast olukorrast välja, vahepeal tuleb lihtsalt mõista, et kõik inimesed ei ole ühesugused ja see on normaalne,” naeratab ta. Ja nii see paraku on. Kui üks unistab uhkest autost ja teine armastusest, soovib Kaisa vaid seda, et ta elu samas rütmis edasi läheks.

„Mõni hetk tagasi unistasin oma kodust, kuid nüüd ei mõtle ma sellele enam nii tihti. Praegu tundub elu nii põnev olevat, et unistan pigem, et see põnevus kunagi ei lõpeks. Palju inspireerivat tööd ja pidev eneseareng ei tekita vajadust unistamise järele. Räägitakse ju, et sellega tasub ettevaatlik olla, sest unistustel on komme täituda. Aga mõtle, mida sa siis teed, kui su soov lähebki täide? Tihtilugu on ju nii, et kui midagi saad, mõtled uuesti, et oh ei, tegelikult ma seda ei tahagi, palun mine tagasi!”