Helen Heinroos: ”Pudrumägesid ja piimajõgesid ei ole kuskil, kuid hakkama saada on kõikjal võimalik.”

Aastapäevad tagasi pühkis Eesti üks värvikamaid juuksureid – nii tegudelt kui välimuselt - Helen Heinroos kodumaa tolmu jalgelt – suunaks Los Angeles. Uurime, milliseks kulgeb eestlasest juuksuri elu teisel pool ookeani.

Tekst: Kertti Viru

Fotod: Marin Sild, Meelis Jääger

Tööotsingutele tõmbas aga kriipsu peale puuduv tööluba, mille hankimine tähendanuks sukeldumist lõpututesse bürokraatiakoridoridesse. Nii ei jäänudki noorel hakkajal naisel muud üle, kui nautida maailma meelelahutuskeskust ja seejärel kodule lähemal asuvasse metropoli, Londonisse, kolida.

Enne tööotsinguid Londonis jõudis Helen ka kodumaad külastada ning osaleda iga-aastasel rahvusvahelisel juuksurite võistlusel Color Zoom 2013. Eelvõistlusel võisteldi ühes grupis Soome juuksuritega ning tulemuseks igati tubli 2. koht. Kahjuks aga see tulemus finaalvõistluse pääset ei andnud ja nüüd sai ambitsioonikas juuksur hakata Londonis tööd otsima.

CV-de saatmist iseloomustab Helen kui kirjade kosmosesse lähetamist. Ükskõik, kui palju sa neid välja ei saada, vastust ei tule. Kui Eestis oli Helen tunnustatud, tuntud ja suure klientuuriga, siis Londonis  lihtsalt üks paljudest. Veel enam, ka sinna paljude hulka tuli kuidagi saada, sest kontakte polnud  ja kultuuritavad vajasid veel harjumist.

Visadus viib aga lõpuks  sihile ning täna töötab Helen  Baker Street`il asuvas salongiketti Rush kuuluvas juuksurisalongis. Sellel tänaval asub näiteks ka Sherlock Holmesi muuseum, kuid põnevust ja mõistatuslikku tekitavat Rush`i salong siiski endast ei kujuta. Tegemist on väga kindlate reeglite järgi reguleeritud äriüksusega.

Oma töö kirjelduseks ütleb Helen, et ta pole kogu oma elu jooksul niipalju juukseid föönitanud, kui viimase paari kuuga selles salongis töötades. Blowdry ehk föönisoeng on kõige populaarsem teenus ja erinevalt meie salongides levinud stiilist, tähendab see korralikku juuste kohevaks kuivatamist ning kohustuslikuks komponendiks on sealjuures rullharjaga tehtud lokid. Enamusel klientidel on pikad juuksed ja enamus neist on ka palju lõunamaisemat päritolu kui Eesti kliendid. See tähendab, et tegemist on palju paksema ja tugevama juuksekarvaga, kui siin töötanud juuksur harjunud on.

Töö teostamiseks on aega 45 minutit. Selle aja sisse peab mahtuma kliendi konsultatsioon, juuste pesemine ja föönisoengu tegemine. Üldse on kogu salong ülesehitatud nii, et 45 minuti jooksul tuleb ära teha enamus teenuseid. Kui lõikusele õnnestub juurde müüa ka raviteenus, siis peab ka see aja sisse mahtuma. Samuti peab selle ajaga jõudma kliendile värvi pähe panna. Paksud juuksed ning keerukam värvitöö pole põhjuseks, et kliendiga tegelemiseks kuluvat aega  pikendataks.

Londoni meesklientide lemmiksoenguks on külgedelt lühike ja kohevalt üle pea kammitud stiil. Samuti on meeste hulgas suhteliselt populaarsed nn meeste juuksevärvid, millega saab juukseid toonida ilma pesutoolist lahkumata. Üllatusena tuli Helenile londonlaste väga halb peanaha seisukord. ”Vahel tundub, et nad üldse ei tea, mis nende peas toimub,” selgitab soengumeister.

Naistel on endiselt väga populaarne juuste värvimine Bayalage`i või Ombre´i stiilis. Selleks on lausa välja mõeldud ülikiireid kraanikausivariante. Salke värvitakse selles salongis aga ainult patenteeritud Herringbone ´i stiilis (Herringbone Pattern Highlights , toim.)

7

Kuna üldjuhul on naistel pikad juuksed, mida nad kogu aeg kasvatavad, siis on suhteliselt levinud ka katkised juukseotsad – kuumadest kääridest pole seal aga keegi kuulnud.

Kui uurin, et kui palju on Heleni salongis abiks assistente, keda kiirel ajal appi kutsuda, siis selgub, et kogu salongi üheksa meistri tööd toetab üks kuni kaks assistenti. Ja veel, vastavalt kultuurinormile omasele viisakusele, ei saa assistendile niisama hõigata, et „kuule, pese palun see värv maha“, vaid seda tuleb teha kenasti vabandades.

Salongis kasutatavate töömaterjalide hulgas ei olnud ühtegi sellist tootemarki, millega Helen varem juuksuritööd oleks teinud. See tähendab, et alustada tuli nullist.

Üldjuhul on Heleni töönädal viiepäevane, kuid harvad pole ka kuuepäevased töönädalad ning ühe tööpäeva pikkuseks on alati 9 tundi. Salongi seinal kella ei ole ja kui aega kipub rohkem kuluma, saabub salongi House of front ehk siis meie keeles administraator ja annab kerge õlalepatsutusega märku, et tuleb tempot lisada. Igal laupäeval täpselt kell 8.30 on koosolek, kus arutatakse läbi, kes kui palju müüs, uusi kliente juurde sai jne. Uus klient on see, kes peale esmakülastust ka kohe uue aja broneerib.

Kui nüüd võib arvata, et selline töötempo tasub ennast ära palgapäeval, siis nii lihtne see ikkagi ei ole. Helen ütleb lausa, et tal pole kunagi nii vähe raha olnud kui nüüd. Muidugi on ka kulud teised kui kodus olles, aga kõik naelad (briti rahaühik, toim.) tuleb tõsist tööd tehes välja teenida.

Palgasüsteem on seatud nii, et igale töötajale on seatud oma eesmärk, mida ületades on võimalik miinimumpalgale lisa teenida.  See on võimalik lisateenuseid – näiteks juuste ravi –  pakkudes ja tooteid kaasa müües. Samuti võimaldavad lisasissetulekut  teenida salongi iganädalased eripakkumised ja ka uute klientide juurdetoomine.

Kõige selle juures on Helen säilitanud oma optimistliku meele ja ütleb, et paremat elukooli ei oleks osanud soovidagi. ”Ma saan näha, kuidas toimib firma. Eestis töötasin FIE-na ja majandasin end ise nii nagu oskasin, nüüd näen aga, kuidas töötab terve üksus. Midagi ei ole teha, London on töönarkomaanide linn. Rahuliku kulgemisega harjunud eestlasele on see alguses natuke võõrastav, aga tunne on õige – tean, et see oli õige otsus,” kinnitab Helen.

Kui veel enese arendamisest rääkida, siis mainib Helen, et salongiketil on ka oma akadeemia, kus saab end täiendamas käia. Esimeseks koolituseks valis Helen teeninduskoolituse. See on natuke üllatav, sest Heleni oskus klientidega suhelda ja neile parimat pakkuda on palju professionaalsem ja kliendisõbralikum kui enamusel neil, kes ka ennast selles vallas kindlalt tunnevad. Huvitatult uurin, et mida seal siis õpetatakse. ”Esmalt seda, et klient on sõber,” selgitab Helen, ”temaga tuleb suhelda silmast silma, mitte selja taga seistes ja ülevalt alla juhtnööre jagades.”

Akadeemias saab ka juuksuriks õppida ning seda on võimalik alustada lausa 15-aastaselt. Reeglina peab iga noor õppur kohe ka salongi assistendina tööle minema.

Samas nii sõbraks, kui Eestis on võimalik, Londonis ikkagi kliendiga ei saa. Esiteks tähendab nimekaardi jagamine ja kliendi teenindamine väljaspool salongi töökoha kaotust. Teiseks ei suhtle klient mitte otse salongiga, kui soovib aega broneerida, vaid kõnekeskusega, mille kaudu toimub kogu salongiketi elu ja tegevuse juhtimine. Ja kolmandaks piirajaks on see 45 minutit.

Veel meenutab Helen lõbusalt, kuidas kodus olles sai nurisetud, et puhkeruum pole nii mugav kui võiks. Täna töötab ta salongis, kus puhkeruum on sama suur kui riidekapp ja salongis jõude viibimine on juuksuritele keelatud.

Kõike seda kirjeldab Helen talle omase positiivsuse ja naeruturtsatuste saatel. Salongi seatud eesmärkidele on Helen lisanud omad ning täna on ta juba salongi parim müügimees. Muuseas, normide täitmiseks peab tooteid müüma vähemalt 550 £ eest kuus. Ka on vedanud Helenil salongi asukohaga, sest mitte kõik keti salongid ei saa kiidelda nii tiheda töögraafiku ja nii suure hulga klientidega.

Tulevikust rääkides ei ole aga Heleni eesmärgid seotud selle salongi müüginumbrite tõstmisega. Sihikul on üks hoopis teistsuguse filosoofiaga salong, kus loodetavasti jääb aega ka juuksurikunsti loomingulisema osaga tegelemiseks. Kuid selleks, et sealt uksest sisse saada, tuleb veel hulgaliselt proovitöid teha ja katseid läbida.

Helenil on harukordne omadus  kõiges alati positiivset ja endale kasulikku leida, ning  seetõttu ei saa ma jätta ka puudutamata tema seiklust Los Angeleses, mille käigus  Helen  oma pikkadest kiharatest ilma jäi. Muuseas, see uudis jõudis ka meie kodusesse meediasse. Nimelt sattus Helen koos kaaslasega suhteliselt juhuslikult Russell Brandi tele-show´ salvestusele ja kui küsiti, et kas siin on ka juustega tegelevaid inimesi, siis astus Helen, kaaslase utsitamise saatel, kaamerate ette. Ise arvas ta, et eks nüüd mingit juuksuritööd teha kästakse ja loodetavasti pääseb ta näiteks saatejuhile peamassaaži tehes. Russell Brand Show´ ei hiilga aga just inimsõbralikkuse ja normaalsuse piirides olemisega ning üsna pea selgus, et läheb juuste lõikuseks ning juuksuriteks on Russell Brand ja Noel Fielding ning kliendiks eesti juuksur Helen Heinroos.

Nähes suvalisi salke põrandale langemas, oli Heleni ainuke mõte, et õnneks kasvavad juuksed tagasi. Peale saadet tuli minna päris juuksurisse neid üüratuid auke ja ebatasasusi sirgeks lõikama. ”See on siiani minu kõige kallim juuksuriskäik,” naerab Helen.  Kuigi võib ju arvata, et kõik sealpool helesinist ekraani toimuv on eelnevalt kokkulepitud, siis tegelikult see nii ikka olla ei pruugi. Samas ei ole Helen endale pikki kiharaid tagasi kasvatanud ja naudib siiani lühikest juukselõikust. Juuksuris käib ta nüüd aga ainult oma kolleegide juures.

Kuulates, kuidas Helen Skype`i vahendusel oma seiklustest ja kogemustest pajatab, tundub ühtäkki, et olen jälile saamas edukuse valemile. Loota, et kuskil mujal on parem, on sama naiivne kui arvata, et oled just see eriline, keda igal poola avasüli oodatakse. Samas,  kõik on võimalik, kui oled valmis raskustega silmitsi seisma, kogemustest õppima ja tead, mida teha tahad ja kuhu soovid jõuda.