HELEN ADAMSON OMA UUEST BLOGIST: Lasen alla kõik maskid ja näitan end täpselt sellise nurga alt, nagu ma olen

Hiljuti hakkas lauljatar ja saatejuht Helen adamson oma blogi pidama. Iluguru uuris temalt selle kohta lähemalt. 

Alustasid blogimisega. Kust see idee tuli ja miks sa seda teha tahad?

Mulle on tegelikult juba pikka aega kirjutamine meeldinud, kirjutamine siis selles plaanis, et mulle meeldib oma mõtteid kirja panna. Blogi mõtted hakkasid idanema juba ca 10 aastat tagasi, kui ma pidasin enda jaoks reisiblogi. Panin kirja iga päeva sündmusi reisidel ning sain aru, et selliselt ma kirjutada ei viitsi, pigem meeldib mulle heietada ja kokkuvõtvaid lugusid kirja panna. Kui vastasin näiteks ajakirjanike intervjuudele, siis alati hakkas mul teemade osas mõtteid idanema ja oleksin tahtnud pikemalt nendel peatuda ja arutleda. Ühel hetkel olin valmis seda tegema ja tuli selgus, et miks mul seda hetkel vaja on. Kuna mul on juba pikalt olnud elus segadus, et mida ma oma eluga teha tahan ja kes ma päriselt olen, siis tundsin, et tahan jagada oma teekonda teistega ehk seeläbi isegi aidata neid, kes hetkel sama rada astuvad.

 

Millest sa oma blogis räägid? Kuidas sa kirjeldaksid oma blogi?

Tegemist on reisi ja elu-olu blogiga. Isegi nimi, Wowyager, tuleneb reisimisest ja teekonnast ning nendest ahaaa ehk wow-momentidest elus, kus me avastame ja viime kokku niidiotsasid, kuidas elu meid õpetanud on. Loodan, et minu blogi kõnetab just neid, kes tahavad areneda, avastada ja tunnevad samuti, et nad vajavad elus rohkem siirust ja maskide alla laskmist. See on üks peamine asi, mida ma kirjutades teen, lasen alla kõik maskid ja näitan end täpselt sellise nurga alt, nagu ma olen. Ilma ilustamata, ilma püüdlusteta ja valehäbita, et ma peaksin justkui kõiki negatiivseid kogemusi endasse hoidma.

 

Ühes oma blogipostituses räägid avalikult depressioonist. Kuid usun, et tänapäeva sotsiaalmeedia ajastul on igaüks puutunud kokku sellega, et vahel tundub, et teistel läheb kõik nii hästi, kuid endaga rahul ei olda. Ja siis ei tahagi enam pingutada. Mis sina arvad, kuidas sellega toime tulla?

See on raske, ma mõistan seda täiesti, olen ka ise pidevalt sama probleemi küüsis. Olen ise tundnud, et mind aitab lihtsalt kõige paremi see, et ma võtan sotsiaalmeedias nähtut pigem väikese huumoriga ja täieliku heatahtlikkusega. Püüan mitte tunda inimlikku kadedust, see ei pea olema isegi pahatahtlik, vaid lihtsalt see kadeduse tunne, kus rõõmustame küll teise õnne üle, aga tunneme siiski, et mina oleks ikka kindlasti samuti kõike seda väärt. Püüan teiste ägedaid sündmusi elus võtta tundega, et mul on hea meel nende üle. Kuid ausõna see alati ei õnnestu, eriti kui endal on raske. Pikas perspektiivis aitab ainult töö iseendaga, sest kui meie sees on rahu, siis meid ei häiri see, kui teistel on midagi, mida me ise sooviksime. Mina alustasin endas rahu otsimist looduses viibimisega, sealt edasi joogaga, meditatsiooniga ja mõistmisega, et areng toimub sama aeglaselt nagu aastaaegade vahetumine, me ei märka muutusi koheselt.

 

 

Helen Adamsoni blogi saad lugeda siit.