EKSKLUSIIV! Intervjuu Pariisi moefotograafi Salim Berradaga

Pange vaim valmis, sest juba selle sügise Iluguru kaante vahelt leiate lummavaid fotosid Pariisi fotograaf Salim Berrada poolt, kes tuli Eestisse, et jäädvustada meie järgmine kaanelugu. Salim rääkis meile ka oma lapsepõlvest, Euroopa avastamisest ja ka sellest, kuidas leidis ta endas kire fotograafia vastu.
Tekst: Helena Feofanov
Foto: Erakogu

Räägi pisut iseendast ja oma fotograafiast!

Minu nimi on Salim, elan hetkel Pariisis ja olen tegelenud fotograafiaga vaid 5 aastat. Hakkasin pildistama, sest tegelikult minu unistus oli teha hoopis filme. Fotograafia oli miski, millest alustada, nii sain omal viisil olla lähemal ka filmimaailmale. Minu jaoks on fotograafia midagi palju rohkemat kui lihtsalt esteetika, ka selle kaudu saab rääkida lugusid ja anda edasi nii palju emotsioone. Hetkel töötan ka oma esimese lühifilmi kallal, mis on minu jaoks väga põnev.

Oled pärit Marokost, kas ka see mõjutab sinu stiili ja käekirja?

See toob kindlasti minu stiili midagi väga originaalset sisse. Peamiselt inspireerib mind kõige rohkem minu tulek Euroopasse, avastamine … Minu jaoks oli see midagi uudset ja imelist, see keskkond oli inspireeriv ja leidsin midagi või kedagi vapustavat iga nurga pealt. Tulin ju ometigi Marokost, kus kõik olid pruunisilmsed, Euroopa naiste hele nahk ja sinised silmad rabasid mind kohe jalust.

Kas sa õppisid fotograafiat koolis või iseseisvalt?

Ausalt öeldes ma lihtsalt ostsin kaamera … Seejärel hakkasin sellega mängima ja ma olen nii jäärapäine, et kui midagi ei töötanud, siis ma lihtsalt uurisin ja uurisin, kuni see lõpuks tööle hakkas. Nii on kõige parem õppida, mul oli idee, siis ma suhtlesin, küsisin küsimusi ja istusin ja mõtlesin, kuni ma sellega hakkama sain. Õppisin inimestega kontakti looma! Arvan, et mõned inimesed õpivad koolis, sest neil on vaja olla mingis konstantses kastis, kus keegi neile ütleb, millal hüpata ja kui kõrgele. Ma lihtsalt ei kannata sellist pinget ja enda jõul sain palju kiiremini ja paremini heaks fotograafiks.

Milliseid lugusid räägivad sinu fotod?

Mulle meeldib loomulikult naisi pildistada. Arvan, et kuna kasvasin üles kahe ema ja õega, olen ma rohkem naiselik mees mõnes mõttes, ma lihtsalt tunnetan naiste olemust rohkem. Ma lihtsalt ei tea, kuidas mehed toimivad, no tegelikult ma tean kuidas mina toimin, aga naistega loon palju võimsama kontakti. Lapsepõlves oli mu emal väga raske, tal oli konstantselt depressioon, aga sellegipoolest võitles ta alati minu ja meie pere eest ja oli nii tugev. Seetõttu peegeldavad minu fotod sellist tumedat, kuid tundlikku naiste olemust.