BIKIINIFITNESSI BLOGI: Bikiinifitnessi telgitagune elu

Ühe postitusega tervet teemat ei kata, sest emotsioone, tegevusi jne on kogu selle protsessi juures väga palju. Võiksin kirjutada sellest lausa raamatu. Paljud võistlejad peavad blogisid, kus üpris üksikasjalikult kajastavad oma teekonda lavale. Vaevalt et minu teekond kardinaalselt teistsugune on, seega ma ei hakka oma esimeses postituses detailselt võistluspäeva sukelduma.
Fotod: Mikks Jürisson, Fitness.ee

Bikiini Fitness – under cover

Väikse kokkuvõttena siiski. 29.10, laupäeval toimusid järjekordsed Eesti meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis. Minu päev algas kell 5.50 ning magama sain kell 2 öösel. Päris pikk päev! 20 tunni sisse mahtus nii mõndagi. Alates sellest, et võistluste ajakava muudeti paar korda, kuni meeldiva õhtusöögini oma armsate inimestega. Ajakava kohta nii palju, et näiteks septembris osalesin Barcelonas toimuval ühel suurimal kommertsvõistlusel Arnold Classic Europe (jah, Arnold Schwarzenegger isiklikult oli ka kohal ) ning seal ootasin 6 tundi, seejuures polnud õrnemat aimugi, millal lavale saan. Seega see tund-kaks ootamist või kiirustamist on tegelikult köömes. Võistluspäev möödus suurepärases meeleolus ning kulmineerus Eesti Meistri tiitliga kategoorias -166 cm. Olen õnnelik!

Sellest postituses mõtlesin keskenduda pigem müütidele või eelarvamustele, mis on seotud Bikiini Fitnessiga.

Rumalad kaunitarid

Olen kuulnud piisavalt eelarvamusi, et fitnessiga tegelevad „bimbod“. Läikima löödud naised säravad bikiinid seljas, hõljuvad graatsiliselt mööda lava. Tundub natuke pinnapealne eks? Tegelikkus: kõik need samad naised veedavad piki tunde trennides, jälgivad toitumist ning kõike seda töö ja pere kõrvalt. Nagu iga tavaline naine, nii ka need naised koristavad kodu, teevad süüa, viivad lapsi trenni ning teevad nendega koolitükke, omavad mitut kõrgharidust ning on teevad tööalast karjääri. Ja sellegi poolest leiavad nad selle aja, et ennast lava jaoks vormi ajada. Respect, kas pole?