Võtsime reisi ette teadmisega, et proovime hakkama saada võimalikult minimaalsete kuludega. Pakkisime selleks kogu toidu kaasa ning saatsime tõeliste seljakotirändurite kombel öö esimest korda mööda autos. Kuna tegelikult on Austraalias mootorsõidukites magamine keelatud ning rahaliselt karistatav, siis otsisime enne põhkupugemist endale hoolega privaatset pesa. Jõudsime ühe rahvuspargi parklasse ennast juba sisse seada, kui nägime kõrvalseisva auto tagaistmel aknaklaasile nõjatuvat peanuppu ning ilmselt juba sügavas unes olevat neidu. Lisaks peatusid parklas mitu kahtlase olekuga karavani. Mõtlesime, et ju siis on tegemist liiga ilmselge backpackerite magalaga ning kärutasime pargist ruttu minema, sest pärast ulmelist autoostu (loe selle kohta lähemalt siit) me küll enam politseiga kokku puutuda ei soovi!

Pooletunnise otsimise järel leidsime endale hubase pesa ühe teise rahvuspargi kõrval, kõrgel-kõrgel mäe otsas ning sealt avanes Surfers Paradise’ile oivaline vaade. Öö möödus rahulikult ja suuremate viperdusteta. Une kvaliteet ei olnud võrreldav pehmes voodis magatud ööga, kuid ma arvan, et lühiajaliselt täitsa talutav. Kuna pargi ümbrus oli täis koaalade hoiatussilte, siis ärkasin öö jooksul mitu korda üles ning imetlesin autoaknast puude latvasid, lootes mõnda koaalat näha. Kahjuks olid nad peitusemängus hämmastavalt andekad. Oleme hiljem Brisbane’i kohalikelt kuulnud, et ka nemad on looduslikes tingimustes koaalasid kahjuks haruharva näinud.