Foto: freedigitalphotos

Kõrge vererõhk tekib siis, kui organismi hapnikurikka verega varustavate veresoonte – arterite, nende peenemate harude arterioolide ja kapillaaride – toonus on tõusnud. Sellistes tingimustes peab süda rakendama suuremat jõudu, et suruda verd läbi ahenenud soonte ja hoida kudede hapnikuga varustatust endisel tasemel.

Püsivalt kõrge vererõhk on südamele lisakoormus. Kõrge vererõhk kahjustab veresooni ja kiirendab oluliselt veresoonte lubjastumist.
Kõrge vererõhu korral ei teki alati kohe enesetundehäireid ega nähtavaid haigusilminguid, kuid süda ja veresooned kahjustuvad siiski. Kui kõrge vererõhk püsib kaua, muutuvad elundite kahjustused pöördumatuks.
Seetõttu on tarvis vererõhku regulaarselt kontrollida.

Kõrgenenud vererõhk on üks peamisi südamehaiguste kujunemise riskifaktoreid. See põhjustab
• südame isheemiatõbe (mis võib ilmneda mh rinnaangiini ehk stenokardiana, südameinfarktina, äkksurmana),
• südamepuudulikkust,
• neerupuudulikkust,
• ajuinsulti.
Kuidas mõjub kõrge vererõhk südamele?

Kõrgenenud vererõhu tingimustes, kui süda teeb suurt tööd, et suruda verd läbi ahenenud veresoonte, südamelihas pakseneb. Selle tagajärjel halveneb südame hapnikuga varustatus.
• Südamelihase paksenemise korral ei suuda südant hapnikuga varustavad veresooned tagada südameseina küllaldast verega varustatust ja südametöö kahjustub.
• Pärgarterite, südant verega varustavate veresoonte ummistumise tagajärjel tekib südamelihase infarkt ehk südamerabandus.

Milline on normaalne vererõhk?

Normaalne vererõhk on <130/<85 mm Hg.
Piiripealne vererõhk on 130–139/85–89 mm Hg.
Kõrge vererõhk on >140/>90 mm Hg.
Kuigi vererõhk suureneb koos eaga, ei tohi ka eakatel inimestel kõrgenenud vererõhku normaalseks pidada.