Tipp-kulturist Marek Kalmus ei põe „Eesti mehe kompleksi“

Triin Teresk
Foto: erakogu

Iluguru palus neljakordsel fitnessi euroopameistril ja kolmekordsel fitnessi maailmameistril kulturist Marek Kalmusel pühendada mõned minutid ilumõtisklustele, et jagada meiega mälestusi nooruspõlve seikadest stiilimaailmas ning enda „ilulisi“ tõekspidamisi.

Meenuta, milline oli sinu esimene kokkupuude juuksuriga – kas on mingit laadi kentsakas meenutus, äpardus?
Esimest kokkupuudet ma tõesti ei mäleta, aga üks meelejäävaim meenutus on kuskil vanuses viis või kuus eluaastat. Oli suvi ja nagu ikka olime ema ja õdedega Saaremaale vanaema juurde minemas, kus igal suvel käidud sai. Enne oli siiski vaja karvad maha ajada ehk ennast n-ö ema arvates ilusaks teha. Istusin siis meeste juuksuris ja ootasin oma järjekorda. Parajasti lihviti seal juuksuritoolis just ühte kiilakat vanahärrat läikima. Ema istus minu kõrval ja ütles: „Sulle laseme samasuguse soengu teha!“ Loomulikult hakkasin pillima ja tahtsin sealt jalga lasta, mille peale ema jällegi kostis: „Olgu, siis sa Saaremaale kaasa ka ei saa!“ Vot selline terror on meeles – selge see, et ema tegi tookord nalja, aga mina võtsin seda loomulikult väga tõsiselt.

Kui tihti said sa nooruspõlves „stiili“ vahetatud –  juuksestiili, riietumisstiili, elustiili?

Palju seda riietumisstiili sel ajal Nõukogude Liidus üldse oli võimalik muuta. Olin üliõnnelik, kui oma esimesed päris kuluvad sain – need kandsin ikka väga ribadeks. Üldiselt olin juba 15-aastaselt suhteliselt kolge ja mäletan vaid seda, et minu kasvu jaoks oli riideid väga vähe poest saada. Olin harjunud sellega, et püksid olid n-ö kukekad ja tossud või kingad pigistasid alatihti. Juuksed olid mul sel ajal vahel lausa õlgadeni ja tukk silmade ees – nägin välja nagu paras röövel.

Kas sul olid ka eeskujud/iidolid, keda nooruspõlves järgisid?

Iidoleid pole mul noorena olnud. Võib-olla imetlesin hooti mõnda lastefilmist pärit ekraanikangelast, aga sellist tõelist iidolit, kelle moodi tahtsin olla või keda oleksin jäljendanud, mul ei olnud. Olin 18, kui minu teadvusesse jõudis esimest korda selline vend nagu Arnold Schwarzenegger. Juhtusin ühes tollases Tallinna videosalongis temast filmi nägema. Ja sellest ajast peale on mul olnud vaid üks iidol, keda fännan omamoodi siiani. Muide, peale seda filmi, hakkasin juba järgmisel päeval regulaarselt jõusaalis treenima – ja treenin senini.

Kas sinu arvates peaks meestele eraldi asutama personaalsed ilusalongid, sest nagu tänapäeval võib märgata, on kõik ilusalongid otsese suunitlusega naissoole ning seetõttu võib meeste jaoks ainuüksi mõte sinna sisenemisest tekitada „kohatut“ tunnet?

Kui keegi riskiks sellise salongi teha, siis miks mitte. Pean igati normaalseks, et mehed enda välimuse eest hoolitseksid. Julgemad ja vabameelsemad käivad ka praegu olemasolevates n-ö naistele suunatud salongides. Olen isegi sinna vahel sattunud, kui kevadeti hakkab näonahk nagu mask maha kooruma. Regulaarne klient ei ole ma aga olnud – pigem suhteliselt juhuslik käija. Tuleb tuju või tahtmine, siis ka lähen. Ma ei põe sellist Eesti mehe kompleksi, et „õige Eesti mees” sööb pekki ja majoneesi, joob õlut ja röhitseb nagu siga, riideid loobib sinna, kuhu juhtub jne. Arvan, et nende meeste peas pole kõik korras ning kahjuks on Eesti keskmine mees rohkem või vähem just sellise ellusuhtumisega.

Milliste tegevustega meeldib sul enda keha ja vaimu virgutada?

Lõuna-Eestis elades käisin tihti Aura Keskuses lõõgastumas. Veeprotseduurid ja vesi üldse, eriti looduses, on minu üks pingete maandamise ja enda karastamise viise juba pea 15 aastat. Vahepeal olin isegi neli aastat regulaarne talisupleja. Kahjuks olen sellest nüüd võõrdunud, aga hommikusele külmale dušile olen senini truuks jäänud. Muidugi ka mets – Elvas elades käisin seal tihti enda ja kõiksusega nõu pidamas. Uskuge, see on parem kui pudel õhtust õlut – mis tegelikult pole ka muidugi paha.

Kas ja kui palju pead lugu keha- ja juuksehooldusest ning vastavatest toodetest – milliseid ise kasutad ning kas on selles vallas ka erilised favoriidid välja kujunenud?

Kehahooldus…hmm…vahel enne võistlusi, kui toidukraanid on suhteliselt pikalt pooleldi kinni reguleeritud, on juhtunud, et nahk muutub igal pool kehal väga kuivaks – vahel on see lausa tolmanud. Siis olen kasutanud mingit laadi kehapiimasid. Olen geneetiliselt õnnistatud väga hea nahaga. Eks see ole muidugi suuresti ka õige toitumise „süü“, mida alates 18-eluaastast tegelikult üsna rangelt jälgin – ja eks jäängi jälgima, sest tunnen ennast nii väga hästi.

Juuksehoolduse järgi pole otsest vajadust olnud. Geeli, jah, olen kasutanud, kuid see ei käi hoolduse alla. Šampoone ei ole ma juuste pesemiseks põhimõtteliselt eriti kasutanud. Parim on tavaline majapidamise seep – olen 40 ja karvad on kõik peas(!) – seega usun, et pole juustele kuidagi häda suutnud sellega teha.

Palusime Mareki õel, Inna-Inga Kalmusel, kellele kuulub Elvas ka ilusalong ”INGA ILUSALONG”, meenutada enda venda nooruspõlves:

Inna-Inga Kalmus, Mareki õde

Marek oli meil väiksena trendikas poiss – ema suutis peaaegu kõikidele tema püksitaskutele aplikatsioonid ja nimetähe „M” peale tikkida. Talle paistis see isegi sobivat. Need aplikatsioonid jäid kohe kindlasti koolieelsesse aega.

Juba noore mehena oli Marek ülinõudlik oma soengu ja juukselõikuse suhtes. Vanus on teda muutnud selles osas leebemaks ja muidugi saavutasin ma aastatega ka vilumuse, kuid ega mul temaga kerge ei ole olnud. Kõik, mis juukseid puudutas, pidi olema lõigatud millimeetrise täpsusega. Seega oli ta klient, kes võttis teenust tihti – juuksuris kohtusime iga kahe nädala tagant. Tuli ette ka selliseid perioode, kus kohtusime lausa igal nädalal. Pärast Tallinnasse kolimist on ta mulle oma ilulõikustega puhkust andnud.

Kommenteerimine on suletud.