TERJE TELLING: hobi on parim töö

Tekst: Kristiina Virt
Fotod: Erakogu

Töö pole naudingu, vaid raha allikas. Vähemalt nii ütleb mu vanaema. Kuid järjest rohkem inimesi vahetab oma turvalise töö esmapilgul täiesti ebatõsise äriprojekti vastu. Üks hakkab müüma torte ja teine käsitööna valmistatud tasse. Ja nad õnnestuvad! Kodustest saiadest vormub hubane kohvik ja küünaldest rahvusvaheliselt tuntud Joik. Iga ilusa loo taga seisavad väga erinevad inimesed, kellel on siiski ka midagi ühist – armastus oma töö vastu. Sest nende jaoks ei ole see isegi töö, vaid hoopis hobi.

Hobi muutmine tööks on kujunenud viimase 5–10 aasta suurimaks trendiks. Kõik tahavad teha midagi „hingele” ning kaiffida töötegemist sama palju kui päikese käes peesitamist. Miks see nii on, kas muutusime lihtsalt laisaks? Ei, soovil elada paremat elu ei ole sellega midagi pistmist. See on palju palju raskem ettevõtmine kui käia tööl, mida sa tegelikult ei armasta ning kulutada õhtuid kolleegiga ülemuse puuduste üle nuttes. „Usun, et soov teha midagi ise on tugevalt seotud sellega, et nõukogude režiim hakkab meil veres lõplikult lahustuma. Inimesed on täna juba palju teadlikumad, julgevad ISE mõelda, enda sisse vaadata ja kuulata oma tõelisi sügaval sisimas peituvaid soove. Keegi ei ütle enam, et nii PEAB olema ja nii PEAB tegema,” ütleb Terje. Peab vaid oskama uusi võimalusi märgata ning vastu võtta. „Kui oled avatud meelega, siis palju tuleb ise su ellu. Nii saingi ühel hetkel pakkumise teha suurima osta-müügi platvormi Osta.ee juurde n-ö nullist Eesti Disaini e-pood. Disain ja mood on mind alati köitnud ning jaekaubanduses ja suuremas rõivakontsernis töötades hangitud oskused andsid enesekindlust. Nägin, et pakutud võimaluse juures on kõik, mis mind paelub ja ei mõelnudki pikalt, vaid käärisin käised üles ja asusin töö kallale.”

Moepisikust karjäärivõimalus

Mark Twain märkis, et riided teevad inimesest inimese ning alasti inimestel pole ühiskonnas peaaegu mingit mõjuvõimu. Ja naiste seas on riided veel eriti tähtsal kohal. „See on nii naiselik omadus olla huvitatud moest! See, mida me endale hommikul ärgates selga ja jalga paneme on ju nii oluline. Riided on olulised. Enda välimuse eest hoolitsemine on oluline. See on suur osa esmamulje loomisel ning toetab isikupära. Kuid hoolitseda tuleb ka sisemaailma eest, muidu pole midagi väljapoole näidata ja siis ei aita sind ka õigesti valitud püksipaar või ilus pintsak mitte kuidagi,” arutleb Terje. „Ma ei mäleta täpselt oma moepisiku nakkuse saamishetke, küll aga olen õnnelik, et see nakkus mu üles leidis. Samuti olen õnnelik, et saan moehuvi ka oma elukaaslase Maiduga jagada. Ebatüüpilise eesti mehena huvitab tedagi, millised riided ta kodust väljudes endale selga paneb.”

Tee hästi, siis on ka tulemus hea

Selleks, et muuta hobi või hingele armas asi tööks, peab varuma julgust ja aega. Ilmselt pead sa esialgu ka ära unustama sellised elementaarsed asjad nagu kohvitamine sõpradega ja puhkus. Kuid lõpptulemus on seda igati väärt. „Soov teha midagi ise tuleb ilmselt vanusega,” selgitab Terje. „Kui oled teadlikum sellest, millised tegevused sul paremini õnnestuvad, sütitavad ja südame kiiremini põksuma panevad. Samas ei ole kõigil sellist julgust, jõudu ja söakust, et oma mugavusmullist läbi närida ja teha seda, mida tõeliselt ihkad. Osadel on vaja selleks head motivaatorit, näiteks lähedast sõpra, kes tagant tõukaks ja utsitaks. Teisel jälle suuremat, elumuutvat ja raputavat kogemust või sündmust, mis mugavustsoonist välja tooks, silmad avaks ning tõelise kutsumuseni juhataks. Ma ei arva, et see teekond on sinna lihtne, kuid samas, seda magusam on hetk, kui jõupingutuste tulemusena oled suutnud oma elu niimoodi sättida, et hobist saab igapäevane töö. Kui teed midagi suure kirega ja oled orienteeritud tulemusele, käib töö põhimõtteliselt 24/7. Minagi mõtlen kogu aeg, kuidas asju veel paremaks saada.”

Katsumused on ületamiseks

Iga värske ettevõtmine veeretab eluteele uusi proovikivisid ning Terjegi teekonnal on olnud neid piisavalt. „Olen pea ees tundmatusse vette hüppaja. Loomulikult ka mina kardan, aga samas ei taha ma jääda mõtlema „aga mis oleks saanud, kui …”. Mulle need „oleksid” ei meeldi. Ma tahangi teada saada ja kogeda. Omal nahal,” ütleb ta kindlalt. „Mäletan selgelt tunnet, kui lõpetasin ülikooli telerežii erialal ning tegin kooli ajal erinevaid telesaate projekte kaasa. Ühel hetkel lõppes kool ja samal ajal ka projektid ehk töö. Paanika oli suur, et nüüd olengi töötu! Päev enne sügise algust pakuti mulle Pirita Majandusgümnaasiumi 1B klassijuhataja kohta, mille kõhklemata vastu võtsin. Mäletan selgelt, kuidas mu süda peksles nagu oleksin äsja jooksnud 10 kilomeetrit ja teinud võimsa lõpuspurdi, seistes 1. septembril klassitäie laste, nende vanemate ja vanaisade-vanaemade ees. Rahvast oli nii palju, et ei mahtunud klassi äragi. Klassiuks oli ristseliti lahti ja koridoris paistsid peanupud, kes end upitasid, et klassis toimuvat paremini näha.” Põlved värisesid ja kurk kuivas, kui Terje tollal tahvli ees ruuduliste ja jooneliste vihikute vajalikkusest rääkis. „Sain sealt endale meeletu kogemustepagasi, klassitäie väikeseid sõpru, kes tänaseks päevaks on juba 3 aastat tagasi gümnaasiumi lõpetanud. Osadega suhtlen veel siiani ning olen nende tegemistega kursis. Nende jaoks on alati koht mu südames olemas.”

Järgmine väljakutse ootas Terjet uuel ametipostil, massimoe gigandi Zara kauplusteketis, kus tollal pea 70 noort naisehakatist töötas. „Kuidas motiveerida neid miinimumpalgaga saavutama maksimumtulemust? Jällegi hea kogemus. Järgnes tuleproov Nike’s, mis kohe puust ja punaseks selgeks tegi, KUI oluline on tunda turgu, kuhu kaupa müüd. Ostes sisse tooteid, mis hiljem ei müü, paned ettevõtte olukorda, kus raha seisab ning eelarves püsides on uut kaupa juba tunduvalt keerulisem tellida. Jällegi arendav. Mis on need ämbrid, mille sisse oma karjääri jooksul astunud olen? Ma ütleks, et läbipõlemine. Iga asi, mida kogu hingest teed, suure kirega, võib väljuda n-ö normaalsuse piiridest. Ise ei oska ega märka enam pidurit tõmmata, kannatajateks on pere ja iseenda tervis. Aga näha, et hobina mulda pandud seeme kannab vilja – see on päris hea tunne!”