Et kuhugi kohale jõuda on tegelikult vaja ainult ühte asja -  suurt soovi sinna kohale jõuda

Tekst: Kertti Viru

Seekord kogunesid Goldwelli juuste värvimise eksperdid maailma kuklapoolel Las Vegases. Kaugus ei olnud aga takistuseks Helen Heinroosile, kes oli kindlalt otsustanud sinna kohale jõuda ja loomulikult ka võistlustulle astuda. Goldwelli võistlus Trend Zoom erineb tavapärastest võistlustest sellepoolest, et võisteldakse ainult juuste värvimises. Eelnevalt on modell ettevalmistatud – meik, riietus, lõikus ning juuksuril ülesandeks oli järgneva kolme tunni jooksul teostada meisterlik värvitöö. Teemad ja stiilid on ette antud, aga kopeerida ei tohi. Juuksur peab esitlema oma nägemust antud teemal.

Muidugi ei pääse lõppvõistlusele igaüks. Esmalt tuleb olla võidukas oma regioonis, mida eestlased jagavad soomlastega. Sealt edasi saadekase pildid võidutöödest Saksamaale, kus järjekordselt valitakse välja parimad, kusjuures uued kohtunikud ei tea midagi regioonikohtunike järjestusest. Kui ka need kohtunikud on võlutud, on pilet lõppvõistlusele käes. Ainuke mure, et kohale tuleb jõuda oma kulu ja kirjadega. Viimane aga Helenit ei heidutanud „Lähen kohale tahtejõu abil ja kui vaja siis võtan õppelaenu“. Viimast vaja ei läinud, kuid reisi harivat aspekti arvestades ei oleks see pangateenus sugugi kohatu olnud. Kui siht on õige, tulevad ka aitajad. Näiteks lennupiletid saabusid sünnipäevakingitusena.

Nüüd aga kõigest lähemalt

Töö pidi olema valmis 30. mai ning augustis selgusid lõppvõistlusele pääsejad. Iseenesest oli ju aega küll, aga huvitavate inimeste elu ei saa kindlasti olla sirgjooneline. Esimene „üllatus“ oli, et modell, kellega suur töö tehtud ja kellele moekunstnik Liina Steini kapist ka sobilik kostüüm leitud, ei ole veel jõudnud vanuseni, mis lubaks tal sellel üritusel osaleda. Nüüd oli siis valida, kas loobuda, osta modell kohapealt või leida uus modell. Loobumine ei tulnud muidugi kõne alla, modelli ostmine on aga loterii. Korra on Helen seda ka teinud, aga kõik eeltööd tuleb teha siis hotellis ning kui vannitoas on dušš  liikumatult seinakülge kinnitatud ja sa pead prügikasti abil modellile vett pähe kallama, ei saa just rääkida korralikust ettevalmistusest.

Igatahes, kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem. Nimelt on Helenil salongis tore juuksuriõpilane Liina, kes oli meelsasti nõus modellitöö enda kanda võtma.

Elu on ka näidanud, et ka kohale tuleb minna varakult, sest rongidel ja lennukitel on kombeks hilineda. Tegelikult ei meeldigi Helenile selline „korralik“ reisimine. Kui võimalik tuleb ära kasutada kõik võimalused, et kohalikku elu tundma õppida ning mis saaks olla selleks veel parem kui hipilik  reisistiil, samas üleookeani hääletada pole võimalik ning ikkagi tuleb panustada traditsioonilistele liiklusvahenditele.

Sõit algab

Reis algas hommikul kell 9.00 salongis, kus modellile tehti veel viimased värvimised/korrigeerimised. Õhtul viis laev aga Heleni ja Liina Soome ja et reis algaks ikka stiilipuhtalt, tuli kolmanda reisikaaslasena välja kannatada merehaigus. Soomes ootas tuttav Inga, kes juuksekunstnikele varju ja transporti andis. Nagu enamus Heleni tuttavaid, ei saanud ka Inga ilma Heleni teenusteta ja enne pikale reisile asumist sai veel kord käsi „soojendatud“.

Edasi viisid raudlinnud juba pisikese võistkonna Amsterdami ja sealt edasi San Franciscosse.

Viimane lend pakkus ka toredaid reisikaaslasi, kes vahetusid trendiga järjest suuremaks. Kui tuli juba täieliku hiiglase kõrvale ennast suruda, oli viimane aeg ringi vaadata. Õnneks oli lennuki tagumises otsas tühi pingirida ja loomulikult ei suutnud lennusaatjad meie särasilmadele seda keelata.

San Francisco lennujaamas aega parajaks tehes tuli idee minna varasema lennuga, kuid kuskilt lõi välja eestlaste pragmatism, et ega me ju nagu nii peale ei saa. Kohale jõudes selgus, et oleks saanud küll ja reisikohvrid olidki selle lennuga ära saadetud. Viimane tähendas muidugi seda, et kui tüdrukud oma lennu pagasit ootasid, siis nende kohvreid seal ei olnud. Pärast väikest sagimist õnnestus siiski hindamatu varandus taas enda valdustesse saada.

Linn, mis kunagi ei maga

Las Vegases maanduti esmalt hotelli, mis oli kui filmist välja lõigatud. Kireva valgusmängu saatel sagisid ringi tädikesed, sigaret ühes käes teine käsi valmis mänguautomaadi kangi tõmbama. Eht filmilikult ei jätnud ka taksojuht ärakasutamata asjaolu, et tegemist on turistidega, kellel puudub linnast jms veel täielik ülevaade…

Hommik tervitas 29 kraadise temperatuuriga ja hotelli basseini kutsuvad lained ei lasknud end kaua meelitada. Edasi suunduti muidugi shopingule. Et elu aga liiga sujuv ja sile ei ole, otsustas Heleni käekott maha prantsatada ja nii mõnigi vedelam toode muutis shopingusaagi nimetust uuest – üleujutatuks.

Võistlus

Järgmisel hommikul tuli aga võistlustulle astuda. Hommikukohvi tass ei tahtnud kohe kuidagi kätevärinaga samas rütmis püsida ja prantsatas põrandale. Eelnevalt tuli teha nii meik modellile kui ka joonised sellekohta, mida tegema hakatakse. Vajalikud värvid ootasid juba võistluspaigas, kuid Helenil olid igaks juhuks kaasas ka omad ning samuti oli ühes ka värvikaal, sest kõik retseptid olid välja töötatud grammipealt ja grammiklaas sellist täpsust ei võimalda.

Võistluspaigas selgus, et põrand on kaetud, mitte just väga sileda, vaibaga. Iseenesest on see ju väga kena, aga kui sinu modell peab seal käima kolm numbrit suuremate platvormkingadega, on emotsioon natuke teistsugune. Kingad olid laenatud stiiliguru Zenja Fokinilt, kelle juhendamisel seoti kingad jalakülge 10m atlaspaela abil – efekt missugune.

Pärast võistlust ootas welcome party ööklubis, mis oli kaunistatud võistlustööde piltidega. Pidu nagu pidu ikka hõlmas pidutsemist, aga kaugeltki mitte ei  tähistatud võistluste lõppu.

Järgmisel päeval oli tublidele juuksuritele ettenähtud ekskursioon Grand Kanjonisse. Rõõmsalt kell 7.20 bussi peale astudes oli Helen kindel, et  ekskursioon tähendab helikopterisõitu ja maandumist samasugusesse sooja keskkonda, kus reisi alustati. Soojematest riietest oli kaasas ainult dressipluus. Tegelikult selgus, et sõiduvahendiks on lennuk ja sellest tuleb väljuda +4 temperatuuriga Arizonases. Iseenesest oli aga reis väga ilus, kuid võidelda tuli unega, sest unetunde eriti tihedasse graafikusse ei mahtunud.

Ekskursioonilt jõuti tagasi kell 18.00, kell 19.00 algas aga gala, milleks tuli modell catwaki valmiks seada. Õnneks oli toimekas modell juba ettevalmistustega alustanud ja edasine läks kõik juba sujuvalt.

Õhtune gala andis võimaluse tunda ennast tõeliste staarina. Heleni teemalahendus ja muidugi tema ülisärav modell ei suutnud kedagi külmaks jätta. Kiidusõnu tuli nii publikust kui ka tõelistelt spetsialistidelt. Üks seltskond arutas lausa, et kui Eesti ei võida, ei ole sellel võistlusel mingisugust mõtet.

Nagu elus ikka, kui kõik tundub juba selge ei ole selge mitte midagi. Kui võitjad välja kuulutati selgus, et esikoha asemel tuli vastu võtta seitsmes. Eks see natuke ootamatu oli, aga see ei vähendanud meie tüdrukuid ümbritsevat fännide hulka ning väga vähesed saavad rääkida sellest, kuidas juuksurimaailma suured tegijad on tulnud sind isiklikult kiitma ja oma lemmikuks tunnistama. Ka siinkohal vaatab Helen olukorrale positiivselt, sest võitjad olid ju Aasiast ja olla Euroopa kolmas juuksur pole ju paha tulemus.

Finaal

Järgmisel päeval toimus seminar, kus avalikustati järgmise aasta trendid, mida saab nautida juba Pariisis toimuval üritusel. Kahjuks toimub see samaaegselt Wella Trend Visioniga, millest Helen sooviks ka väga osa võtta.

Reisigraafik oli seatud nii, et lennukile kiirustama ei pidanud ja jäi aega ka ringi vaadata. Tüdrukud said kutseid ka mitmesugustele üritustele, mis mõeldud nö väiksemale ringile. Ühele sellisele minnes pidid nad sisse saamiseks ütlema, et on poolakad. Loomulikult ei tulnud sellest midagi välja, sest tegemist oli ju juba kuulsustega. Samas oli kuulsus nii positiivne, et tagas ka sissepääsu.

Las Vegas on linn, mis ei maga ja seda ei saanud teha ka meie reisisellid. Enne lahkumist veedeti veel aega San Franciscos, kus nauditi veel nii tõelist halloweeni kui ka staariks olekut. Vastupidiselt eelnenule ööbiti sekord noorte hostelis. Tüdrukute seiklused tekitasid  teistes sealsetes elanikes palju elevust ja neile tundus, et sellised staarid ei peaks küll sellises hostelis elama. Selle probleemi lahendas ära aga kohalik taksofirma, kes seni teadmata põhjustel saatis tavalise takso asemel välja limusiini.

Ka lahkumine ei tulnud viperusteta. Lennukile jõuti „täpselt“ ehk siis kui oli täiesti viimane minut, sest kellavaatamine lihtsalt ununes. Ka need kes duole vastu tahtsid tulla, tegid seda oma kolm korda, sest peale ajavahe, keerati vahepeal ka kella. Kui kõik on suurepärane ja on täiesti selge, et sinu valitud tee on õige, siis pole ju enam oluline, mis päev või mis kell on.