Soeng kui kunstiteos
KÄTLIN LEOKIN
Vaidlesin mõni aeg tagasi ühe tunnustatud kunstiteaduse professoriga teemal, kas soengut võib pidada kunstiks. Ütlesin talle, et tema kui meesterahvas tõenäoliselt ei saa aru, et iga naise jaoks on soeng tema peas kui kunstiteos. Sellega meie arutelu juuste tähtsuse üle lõppes.
18. augustil sai 20. aastaseks Eesti esimesi erasalonge, Ilutare Tartus. Ilutare asutajate tagasivaadet olnule kuulates-vaadates sain ma kinnituse enda väitele, et soengutegemine on kunst.
Ilutare asutamiseks Nõukogude Liidu lõpuaastatel oli mitu eesmärki. Juuksuritel sai kõrini plaanimajandusest ja plaanitäitmisest, rangest hierarhilisest korrast; uued tuuled ühiskonnas ning majanduses lõid soodsa pinnase oma isikliku ilusalongi asutamiseks.
Lisaks oli Ilutare sünniks tarvis ka veidi pealehakkamist, tahtmist, töötahet ja südikust.
Mõiste “soeng kui kunstiteos” avas minu jaoks Ilutare 20. sünnipäeva meenutusüritusel ka hoopis uue dimensiooni.
Ühelt poolt, tõesti, on tegemist soengusättimise kunstiga, kätketes endas ka juuksurite soenguvõistlustel käimist, osavuse ja tehnika lihvimist.
Teisalt on tegemist kunstiga ennast kehtestada ja kuuldavaks muuta, tegutseda vastavalt olukorrale: Ilutare käis Iiri kolleegide kutsel Iirimaal näitamas, mida kaunist eesti naised juustest vormida suudavad. Iirlaste poolt reklaamitud “siberi karud” meelitasid saali rahvast täis ja hoolimata neile antud kehvast modellimaterjalist ning edevast Iiri tippjuuksurist, kes Ilutare esinemisajast poole võttis, suutsid kanged eesti ilutegijad oma oskuste ja sarmiga publiku südamed võita.
Vaadates Iluare kollektiivi särvaid silmi ja lahedat olekut, mõistsin et “soeng kui kunstiteos” tähendab ka juuksuri suurt armastust oma töö vastu – armastust inimeste ilusaks tegemise vastu. See tähendab ka rahulolevat klienti, kes mõistab, et juuksur lõikas-värvis tema juustesse väikese kunstiteose.
Soovime Ilutarele järgmisi töökaid aastakümneid, ja endiselt ikka armastusega juuksuritöö vastu.
