Tänapäeval on teadlikust toitumisest saanud lausa trendiliikumine, mistõttu pööravad inimesed aina rohkem tähelepanu oma toiduvalikule. Ja kuigi selle üle võiks vaid rõõmu tunda, on sealhulgas hakanud ringlema ka üha rohkem toitumise ja toiduainetega seotud müüte, millest mitmed puudutavad ka sealiha.

Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetooli lektor Riina Soidla tõdeb, et nii mitmedki sealihamüüdid tekitavad ka kõige kogenenumas teadlases hämmingut, mistõttu on oluline need ümber lükata.

#1 müüt

Sealiha teeb paksuks.

Paljudel seostub sealihaga esimese asjana rasvast nõretav seapraad. Maaülikooli teaduri sõnul saadakse tegelikkuses searümba lahtilõikamisel erinevateks tükkideks aga väga erineva toiteväärtuse ja rasvasisaldusega lihatükke. Näiteks sisaldab sea sisefilee vaid 3% rasva. Lisaks, kui võrrelda sea- ja linnuliha keskmiseid väärtusi, siis selgub, et need on oma rasvasisalduse poolest täiesti võrreldavad.

#2 müüt

Sealiha pole tervislik.

Tegelikult on sealihal mitu inimorganismile kasulikku omadust. „Sealiha on kõrge toiteväärtusega, olles eelkõige suurepäraseks valkude allikaks, aga ka oluliseks rasvade, süsivesikute, vitamiinide ja mineraalainete pakkujaks,“ täpsustab Maaülikooli lektor Riina Soidla. Ta selgitab, et valgu põhilisteks koostisosadeks on aminohapped, mida on sealihas rohkelt. Neist kaheksa on inimorganismi jaoks asendamatud ja saame neid vaid toidust, mistõttu on inimese jaoks vajalik süüa liha, sealhulgas sealiha.

Sellele lisaks on sealiha väga hea rauaallikas. Seda enam, et tegelikult omastab meie organism lihas sisalduvat rauda taimetoidus leiduvast tunduvalt paremini. Ka lihas sisalduv kaltsium läheb süües otse meie luudesse, mitte ei ladestu veresoonte seintele. Sealihas sisalduvad mikroelemendid (vask, mangaan, seleen, tsink, koobalt) tagavad aga normaalse vereloome ning sealiha vitamiinisisaldus on tunduvalt suurem kui veise-, lamba-, linnu- või vasikalihal.