Orgaaniline, looduslik või hoopiski puhas keemia?

Roo Land

Kui tootel on nimetus orgaaniline, looduslik, öko või bio, viitab see usaldusväärsusele, puhtusele, kasulikkusele. Seda muidugi tarbija silmis. Tegelikkuses on olukord selline, et nende nimede kasutamine ja tähendus ei ole veel väga täpselt määratletud. Selline olukord annab rohelise tee fantaasiarikastele turundusinimestele. Nimelt võib tootele vabalt nimeks panna „ilu loodusest“, vaatamata sellele, et toode sisaldab peaasjalikult sünteetilisi aineid. Ja kui seletuseks öeldakse, et inspiratsiooni toote loomiseks saadi ju loodusest ning tootes on võib-olla ka mõni orgaanilist päritolu koostisosa, siis on kõik õige ja korras. Kui tootes on kasutatud näiteks oliiviõli, võib  seda uhkusega kasutada ka toote nimes, mis siis, et ülejäänud koostisained omavad toote omadustele palju suuremat ja olulisemat mõju.

Koostisained toote etiketil on järjekorras vastavalt kogusele: esimene kolmandik on ained, mida on tootes 90-95%. Teine kolmandik on ained, mida on tootes 5-8%, ning viimane kolmandik on ained, mida on tootes 1-3%. Lihtne loogika ütleb, et see, mida on rohkem, määrab ka toote iseloomu. See tähendab, et kui tootes on 1% midagi loodusest, siis ei saa kogu kosmeetikavahend siiski kanda nime looduslik.

Vastavalt rahvusvahelisele koostisainete klassifikatsioonile (INCI) on toote taimsed komponendid kirjas taimede ladinakeelsete nimedena. Seega, mida rohkem ladinakeelseid taimenimesid, seda enam on alust uskuda toote looduslikkusesse.

On ka mõned üldlevinumad sünteetilised ained, mida sisaldav toode ei saa ennast lugeda looduslikuks. Näiteks mineraalõlidel põhinevad ained (Paraffinum liquidum, Petrolatum), PEG-ühendid (Polyethylene Glycol), silikooni sisaldavad ained (sageli “-cone” lõpuga, näiteks Dimethicone), vahutavad pesuained (Sodium Lauryl Sulfate), formaldehüüdi eraldada võivad (Diazolidinyl urea, Imidazolidinyl Urea) või “-paraben” lõpuga säilitusained (näiteks Methylparaben, Propylparaben).

Mida aga tähendab orgaaniline ja mida naturaalne?

Meedias ja kaubanduses kasutatavad nimed naturaalne, öko ja bio, suunavad tähelepanu tootes sisalduvatele looduslikele (taimsetele) komponentidele. Samas ei ole alati sugugi lihtne eristada, kas toode on tõeliselt loodusesõbralik ehk siis puhas. Tähelepanu tasuks pöörata kahele lihtsale küsimusele: Millised on toote koostisained? ja Milline on nende koostisainete päritolu?

Naturaalne ehk looduslik on kõik see, mis on vabalt kasvanud looduses. Samas ei anna see viidet selle kohta, kus, millistes tingimustes ja milliste ainete abil ta on kasvanud. Näiteks, keskmine ja tavaliselt kasvatatud õun, mida poes müüakse, on kaetud 20-30 sünteetilise mürkainega, mis jäävad õuna pinnale ka peale selle pesemist. Ometigi on tegemist täieõigusliku loodusliku tootega.

Orgaanilise toote nimetust kannavad sageli ka tooted, mis sisaldavad mingil määral orgaanilisi ehk mahepõllumajanduses kasvatatud taimi. Ülejäänud toote toimeained võivad olla sünteetilised. Sellisel juhul ongi tegemist tootega, mille omaduste iseloomu ja toime määrab ära koostisainete vahekord, kuid puhtalt orgaaniliseks seda siiski lugeda ei saa.

“Orgaanilise” keemiline definitsioon ütleb, et orgaaniline on  ühend, mis sisaldab süsinikaatomit. Viimane on aga olemas kõiges, mis kunagi elanud. Sellest tulenevalt kasutavad  kosmeetikatootjad sünteetilisi kemikaale, mis on saadud naftasaadustest ja kirjeldavad neid siis “orgaaniliste säilitusainetena”. Segadusse võib ajada ka sõna  “deriveeritud”. See tähendab, et aine on saadud mingist looduslikust ainest, mis omakorda tähendab, et on toimunud keemiline protsess ning see ei ole enam “looduslik”.

Näiteks selleks, et luua vahutav toimeaine „Cocoamide DEA”, lisatakse kookoseõlile sünteetiline kemikaal Diethanolamine – DEA. Samuti nimetatakse naftakeemia säilitusainet „Methyl Paraben” orgaaniliseks, sest ta on moodustunud tuhandeid aastaid kõdunenud lehtedest, mis on muutunud toorõliks. Kõik  toimeained, mis kannavad keemilisi nimetusi, on muundatud ja seega mitte enam looduslikud.

Sertifitseeritud orgaanilise kosmeetika toote märgistust saab omada ainult toode, mis sisaldab vähemalt 95% sertifitseeritud orgaanilisi toimeaineid. Need tooted on rangelt kontrollitud ja hinnatud kolmanda osapoole poolt ning ükski tootja ei saa ise endale sellist nimetust anda. Samas on oluline ka teada, mida antud sertifikaat tootel täpselt tähendab.

Samuti loob segadust nimetus öko. Näiteks Soomes tähendab öko sama, mis sertifitseeritud orgaaniline, kuid ometigi on kasutusel ka nimetus ökoloogiline või siis keskkonnasõbralik ekologisempi, mida saavad kasutada tooted, mille sisalduses on ka tugevad kemikaalid.

Mille järgi siis ära tunda, et toode on sertifitseeritud orgaaniline?

Vastus sellele küsimusele on, et sertifikaatide järgi. Sertifikaate annavad välja vastavad tunnustatud asutused. Igaüks neist loob reeglite kogumi, mida toode ja tootja peavad täitma, et vastavat sertifikaati saada.

  • Kui suur on minimaalne nõutav orgaanilise koostisosa protsent?
  • Kui suur protsent sünteetilisi aineid (lõhna- ja säilitusaineid, naftakemikaale jne) on lubatud, kui üldse?
  • Millistest koostisosadest on/ei ole lubatud tooteid valmistada?
  • Milliseid protsesse võib rakendada koostisosade loomisel ja tootmisel?
  • Kuidas arvutatakse vett orgaanilise protsendi tsirkulatsioonis?

Sertifikaati omav tootja peab lubama sertifitseeritud toodete koostisosi ja tootmise protsesse regulaarselt kontrollida, et tagada vastavus kõigi reeglite ja standarditega. Kontrollijateks on kolmandad osapooled.

Siinkohal toomegi ära levinumad sertifikaadimärgistused.

Cosmebioon Prantsuse organisatsioon, mis jälgib toodete koostise ja tootmise mõju keskkonnale. Selle tähisega tooted on valmistatud vähemalt 95% looduslikke või loodusest pärinevatest koostisosadest. 10% kogu toote kaalust (k.a vee kaal) peab olema orgaaniline. Lubab kuni 5% sünteetilise koostise. Cosmebio on kättesaadav vaid prantsuse tootjatele, sertifitseeritud Eco-cert`i poolt. Eco-cert on kättesaadav kõigile tootjatele üle maailma. www.cosmebio.org

Inglise põllumajandustootjate 1946. aastal loodud säästva arengu tagamise organisatsioon. Soil Association on praegu Suurbritannia suurim mahesertifitseerimisorgan. Soil Association nõuab kõigilt oma toodete pakenditelt orgaanilist osakaalu. Et toodet võiks nimetada orgaaniliseks, peab see olema 95% orgaaniline. Soil Association välistab vee sellest ringlusest, samas kui vett kasutatakse koostisosa loomiseks, siis vee ja taime kaalu suhe määrab orgaanilise protsendi. See meetod ei võimalda tootjatel manipuleerida toodete orgaanilise tasemega, kasutades lillevett, et suurendada orgaanilist protsenti. www.soilassociation.org

BDIH on Saksamaa tööstuse ja kaubanduse liit. 1996. aasta määratlusega seati ranged nõuded toorainele, toodangule ja keskkonnale. Kuigi seda kutsutakse looduslikuks kehahoolduse standardiks, nõuab BDIH, et tootjad kasutaksid orgaanilisi koostisosi kus see vähegi võimalik on. Kus võimalik – saadaval piisavas koguses ja kvaliteedis; määrab kindlaks, mis taimed vaikimisi kuuluvad sellesse kategooriasse. BDIH oli maailma esimese orgaanilise kehahoolduse sertifikaadi eelkäija.

www.kontrollierte-naturkosmetik.de

Kõige rangem orgaanilistest standarditest, kuna see on tegelikult toidustandard. Nõuab 95% orgaanilist sisu, et logo kasutada. Keelab sünteetilised säilitusained ja enamuse koostisoasade keemilisest töötlemisest http://www.ams.usda.gov/AMSv1.0/nop.

NSF nõuab, et minimaalselt 70% koostisosadest (k.a vesi) oleksid orgaanilised, et kasutada valmistatud orgaanilistest koostisosadest silti. Lubab laiemat hulka säilitusaineid ja keemilisi protsesse, kui USDA. http://www.nsf.org/

Oasis loodi mitmete USA ilutootjate poolt. Oasis nõuab, et 85% kõigist põllumajanduslikest koostisosadest oleksid orgaanilised. Lubab isegi veel laiemat säilitusainete kasutamist ja sarnaseid keemilisi protsesse nagu NSF.

http://www.oasisseal.org/

NaTrue on mittetulunduslik standard Euroopast, mis algatati Saksa orgaanilise kosmeetika tootjate poolt. NaTrue kolm tähte nõuab, et 95% põllumajanduse toodangust oleks sertifitseeritud orgaaniline. Kaks tähte nõuab 70% orgaanilisust. Maksimaalselt 5-15% (olenevalt toote kategooriast) koostisest võib olla NaTrue`i vastuvõetavast sünteetilisest nimekirjast.

http://www.natrue.org/

COSMOS on esimene Euroopa harmoniseeritud standard orgaanilise ilu jaoks, mis loodi esimese kuue Euroopa Liidu orgaanilise ilu sertifitseerija poolt. COSMOS nõuab, et 95% põllumajanduse toodete koostisosadest oleksid orgaanilised. 20% toote kogukaalust peab olema orgaaniline (k.a vesi). Lubab 5% sünteetilist koostist.

http://www.cosmos-standard.org/

Nõuab, et 95% kõigist põllumajanduse koostisosadest oleksid orgaanilised. 10% kogu toote kaalust (k.a vee kaal) peab olema orgaaniline. Lubab kuni 5% sünteetilise koostise.

http://www.ecocert.com/

Ei nõua minimaalset orgaanilist koostisosade protsenti. Vett ei arvestata orgaaniliste koostisosade hulka. Säilitab ulatusliku nimekirja koostisosadest, mis ei ole lubatud orgaanilises kosmeetikas.

http://www.aiab.it/

Antud sertifikaat järgib Eco-cert`iga sarnaseid reegleid.

http://www.ecogarantie.be/

NASAA on toidu sertifikaadi asutus, mis sarnaneb Soil Association`ile. Ka see asutus on välja arendanud ilustandardi. NASAA keelab mitmed sünteetilised koostisosad ja portsessid, mida kosmeetikas kasutatakse.

http://www.nasaa.com.au/

Nõuab, et 95% kõigist põllumajanduse koostisosadest oleksid orgaanilised. 10% kogu toote kaalust (k.a vee kaal) peab olema orgaaniline. Lubab kuni 3% sünteetilise koostise.

http://www.biocosc.ch/index.php

Väga ebaprofessionaalne on jagada tooted pahaks keemiaks ja heaks ning looduslikuks, sest kosmeetikamaailmas ei ole kunagi miski must-valge. Iluteenindaja peab oskama selles tootekoostiste maailmas orienteeruda ja oskama ka põhjendada, miks mõni koostisosa on hetkel soositum. Kui soovitada kliendile toodet, mis talle ei sobi, võib klient olla lihtsalt rahulolematu. Kui soovitada talle aga puhtalt looduslikku ja ta avastab etiketil midagi muud, siis ta arvab, et teenindaja on rumal ja mitte usaldusväärne.

Kommenteerimine on suletud.