Praktiline nõuanne superviisorilt

Superviisor, suhtlemistreener ja kosmeetik Kaire Bachmann www.täiendkoolitus.eu arutab lahti sõlmsituatsioonid, mis võivad esmalt tunduda lihtsad ja tähtsusetud, aga tegelikult……

Kui ka sul tuleb soov mõnda sasipundart harutada, kirjuta amin@iluguru.ee. Situatsioonikirjeldused ilmuvad anonüümselt.

Salongijuhataja: ma olen nii väsinud – ei aita karjumine ega rahulikult rääkimine, mitte keegi ei korista enda järelt. Olen pannud üles silte jne aga vastuseks saan, et ega mina koristaja ei ole. No naisterahvad võiks ju enda järelt koristada, minu arust on see normaalne, mina ei jäta kunagi midagi laokile. Ma ei tea miks küll jumal mind selliste töötajatega õnnistanud on. Ükskord kutsusin nad torti sööma, aga keegi ei viitsinud tulla.

Kirja põhjal tundub, et ilmselt ei ole teie ja muu töökollektiivi vahel just väga soojad suhted. “Ei viitsi” on juba väga avalik väljaütlemine, et asjad on kehvad.

Koristamata jätmine on ilmselt ainult üks sümptom, tegelikud põhjused võivad olla palju laialiulatuvamad ja minu soovitus on omavahelised suhted meeskonnas tõsiselt vaatluse alla võtta.

Aga siiski, kui on vaja tegeleda just enese järel koristamise küsimusega siis minu soovitus on järgmine:

Kõigepealt peaksite te maha istuma ja hoolega järgi mõtlema, millist otsest reaalset kahju selline, teie töötajate poolne, käitumine teile põhjustab. Põhjusteks ei tohiks olla näiteks see, et mulle ei meeldi segamini salong või et nii ei tehta. Kahju peab olema reaalselt käega katsutav ja kahju peate kannatama just teie või keegi keda te ametlikult esindate ( n. te ei esinda ametlikult kliente).

Reaalne kahju on näiteks see, et te peate iga päev n. kaks tundi raiskama aega koristamisele ja selle tõttu ei jõua te oma tööd ära teha. Oluline on faktide täpsus. Igasugused üldistused võtavad teie sõnumilt mõju ära, see tundub siis ainult järjekordse näägutamisena. Võtke aega, mõelge hoolega järgi ja vajadusel tehke arvutusi ning koguge andmeid.

Nüüd mõelge järgi, mis tunde selline, teie töötajate poolne, käitumine teile tekitab ja olge jälle väga täpne ning hoiduge liialdustest. Kui te olete tegelikult natuke ärritunud, siis ärge öelge, et olete maruvihane.

Järgmise sammuna pange kirja sõnum, mis algab nende käitumise HINNANGUVABA kirjeldusega

(hinnanguline kirjeldus: kui te kunagi enda järel ei korista ja alati kõik vedelema jätate)

(hinnanguvaba kirjeldus: kui te iga päev enda järgi prügikaste tühjaks ei tee, põrandat ära ei pühi ja esimesel võimalusel kasutatud rätikuid musta pesu kasti ära ei vii jne.)

Kasutage tegevuse konkreetset ja üksikasjaliku kirjeldust ja katsuge vältida kaugemas minevikus toimunud sündmusi.

Nüüd pange kirja otsene kahju teile ja reaalne tunne mida see teis tekitab.

Terviklik sõnum võib olla näiteks selline: Mul on selline mure, et kui te iga päev enda järgi prügikaste tühjaks ei tee, põrandat ära ei pühi ja esimesel võimalusel kasutatud rätikuid musta pesu kasti ära ei vii …….siis…… pean ma iga päev umbes kaks tundi koristama ja selle tõttu ei jõua ma oma raamatupidamistööd ära teha, ……ning…….. see muudab mind närviliseks.

Lugege sõnum mitmeid kordi läbi, nii et see teil enam vähem peas on ja leidke sobiv võimalus see oma töötajatele edastada. See võimalus peaks olema olukord, kus töötajad ei tunne ennast ebavõrdses seisus olevatena. Kui te näiteks annate käsu, et kõik ilmugu reedel pärast tööd koosolekule, siis käituvad teie töötajad tõenäoliselt nagu põhikooli paharetid, kes on direktori kabinetti aru andma saadetud.

Nüüd öelge lihtsalt: mul on teile midagi öelda ja edastage oma sõnum. Ärge oodake sellele kohest vastust, las nad seedivad seda natuke, vastus peaks kajastuma nende tegudes, mitte sõnades.