Mõnes mõttes olen ma sellega täitsa rahul – ma ei pea end alati üles lööma, kuna keegi ei oota minult seda. Võibolla olen selle enda jaoks ise välja mõelnud, võibolla on see mul mingisugune ettekujutlus ja ettekääne iseendale, et end tunda võimalikult mugavalt – tegelikult isegi laisalt. Viimase poole aastaga on minus aga täielikult tõstnud pea naine, kelle jaoks make-up on rohkem kui hea viis, kuidas möödujates mitte hirmuvärinaid tekitada. See värvide, pintslite, kreemide ja nippide virr-varr on mu sajaprotsendiliselt enda omaks võitnud, kuid tunnen, et see pole olnud üldsegi mitte üleöö.

Tere, meik, minu nimi on Kristel!

Minu esimene kokkupuude meigiga oli vist siis, kui olin 6-7 aastane plika ning minu tädi Agnes, kes tol ajal juba Tallinnas elas, oli endaga kaasa Saaremaale vedanud oma meigikoti. Minu ema pole kunagi olnud suurem asi meigikasutaja, siiani koosneb tema meigikott ripsmetušist, sobivast huulepulgast ja harva puudrist. Ta pole harjunud meiki kasutama ja ega peagi – ta on ilma selletagi kaunis ja naiselik! (Tegelikult pole kellelgi meiki nii väga vaja, kui seda endale ette kujutame. We are perfect just the way we are!)

Seega oli väga huvitav tutvuda kotikesega, milles peitsid end sinakad-punased-kuldsed toonid. Küll silmalaule, küll huulele. Peale pikka mangumist oli ema nõus laskma tädil mulle ja mu õele kaunid meigid näkku värvima. Järsult sai minu heleheledast nahast pruunikas, päikesemusitatud näonahk. Ripsmed olid pikad ja süsimustad ja laugudel ilutses sinakas helkivate tähetükikestega värv, põsed polnud mul selleks ajaks veel kunagi nii punased ja jumekad olnud, kui siis. Olles olnud lapsepõlves suhteliselt kraade laps, kes pigem mööda metsa jooksis, kui kleidikestes nukkudega mängis, oli isegi imelik, et olin peegli ees lummatud – “Nii ilus!” 

Niimoodi sattusime tegelikult veel paaril korral tädi meigikotti uudistama, kuid nagu lastel ikka, uued mõtted ja tegemised viisid meigihuvi kaugele huviobjektide nimekirja lõppu, ega jäänud suurt rolli mängima.