KOLUMN: Lõpeta häbenemine ning hakka oma keha kõigi selle „pisipuudustega” armastama

Tekst: Kristiina Virt
Foto: Shutterstock

Kas oleksid nõus nüüd ja kohe kõik riided seljast võtma? Ilma selleks ette valmistamata. Oma armsama, sõbranna või täiesti tundmatu naise ees. Miks mitte? Buduaarifotograaf Inna Kuznets julgustab oma keha mitte häbenema ning hakata seda lõpuks ometi armastama. Peanupust varbaotsani.

Me ostsime uue korteri!” kiljatas sõbranna teisel pool telefonitoru ja nädalavahetuse plaanid olid paigas justkui iseenesest. Šampanjapudel ühes ning tort teises käes, istun meie ühistuttava autosse ning kuna lube mul endal pole, valmistun täitma juba harjumuspäraseks muutunud ja ülimalt olulist GPSi rolli. „Siit keera paremale ja olemegi kohal!” kuulutan pidulikult sihtpunktini jõudes.

Uksest sisenedes oleme ääretult elevil ning soovime näha kõike: kus on köök ja milline saab olema magamistoa seinte värv, kuid korterist avaneb hoopiski põnevam vaade – sõbranna ise! Tema seljas on lühike ja praktiliselt läbipaistev T-särk, mis kadestamisväärselt ilusale kehale kohe meie kadestavad pilgud suunab. Särgi alt paistavad rinnad ning kui ta šampanjapudelit vastu võttes ümber pöörab ja külmiku ette jõudes käed üles tõstab, avaneb vaade tema järgmisele vaatamisväärsusele. Tunnen, kuidas minuga ühes tulnud Tiia pilk häbi tundes uhiuuele parketile kukub ning õhetama löönud põsed praktiliselt tühja ruumi minutiga soojaks kütavad. „Me vist tulime väga vara, et sa ei jõudnud veel riidesse panna,” pobiseb ta. „Ah ei, me oleme ju peaaegu nagu õed,” vastab sõbranna naerdes, „mõtlesin, et ei hakka sealt (viitab peaga põrandal seisvate kastide suunas) oma parimaid õhtutualette välja otsima, ehk annate mulle selle täna andeks.”

Proovime üle elada,” viskan sõbrannade vahele tekkinud pinge maandamiseks nalja. Huvitav, kuigi minul ei ole isiklikult midagi selle vastu, et ammune sõbranna mu ette poolalasti astub, ei suutnud Tiia sarnases olukorras oma pead põrandast kõrgemale tõsta. Põrkame ju ometigi aeg-ajalt trennis kokku ning kihistame hiljem kõrvalkabiinides pead pestes päeva parimate palade üle. Loogika ei anna mulle rahu: miks peaks Maarja oma keha, mida oleme muideks varemgi spaades ja saunades koos käies näinud ilma igasuguse katteta, varjama nüüd, viibides oma uues, tühjas, kuid sellegipoolest absoluutselt isiklikus kodus?

Tagasitee kulgeb praktiliselt hääletu režiimi peal. Ainult minu kommentaarid selle kohta, kuhu peaks Tiia keerama lõhuvad ebameeldivat vaikust. Minu maja ette keerates hakkab aga Tiia tulistama: „No kas sa nägid seda? Miks peab üks endast lugupidav naine oma paljast keha kõigile näitama?” „No kullake, päris kõigile ta ju seda ei näita, ainult valitud seltskonnale,” üritan sõbrannat kaitsta. Tiia on üles kasvanud koos õega ning jaganud temaga tuba. Sellegipoolest ei ole nad kunagi üksteise ees riideid vahetanud. Tuleb välja, et ta häbeneb oma keha. Ja häbeneb õe keha. Häbeneb meie sõbranna keha ning üleüldse igat keha selles maailmas. Kuidas see võimalik on? Pikema jutu käigus tunnistab ta, et ilmselt on asi siiski temas ja lubab ennast parandada.

Paljas keha on alati olnud osa kunstist, kuid Eestis pole see kunstivorm kuigi paljudeni jõudnud. Arusaadav, me elame nii külmas kliimas, et isegi omaenda ihu näeme üsna harva – laias laastus vaid paar korda päevas ning sedagi paksu dušivahuga kaetuna. Ülejäänud ajal katab seda kolmekihiline riietekiht, halvimatel aegadel ka viiekihiline. Ilmselt seetõttu ei tunnegi lõunariikides elavad naised oma keha pärast häbi, palavas kliimas ei pane ju keegi pahaks seda, kui mikrolühikese kleidi alt tugevama tuule puhul end korraks pesu välja ilmutab. Suundume mõtteis kasvõi Hispaania randa, mille liivad topless päevituvate naistega tihedalt kaetud on. Sealne atmosfäär sunnib ka Põhjamaadest välja rebinud naisturiste olema julgemad. Esimese 20 minuti möödudes eemaldavad nemadki rannapildis ebavajaliku bikiinipaari ülemise osa (vaadates eelnevalt, nagu lapsepõlves õpetati, kõigepealt paremale ja siis vasakule ning veendudes, et keegi ei vaata). Kodumaal näeb julgeid naisi vaid restoranides õhtustamas või ööklubides aega veetmas, kusjuures suurema osa moodustavad neist Soome turistid, kes vaatamata oma pisikesele kasvule ja suurele kaalunumbrile end liibuvate minide sisse mähivad. Ja nad ei häbene, neil on lihtsalt suva! Ei, ma ei mõista neid hukka – pigem tunnen kadedust, sest nii palju oma keha armastada ei oska ma isegi.

Eestlannad häbenevad oma keha lõputult, oleme justkui Bridget Jonesid, kes enne „alastistseeni” oma pesukomplekti hoolikalt läbi mõtlevad, et kõik „puudused” saaksid ikka varjatud. Ka kallimaga voodisse minnes valime kõige kauneimaid poose, et kõht tunduks lamedam ja kurvid ümaramad ning tselluliit ei paistaks välja. Me häbeneme oma keha seksi eel, ajal ning pärast, kui kõik on läbi. Tuleb välja, et seks ei ole enam nauding, vaid iludusvõistlus, millest võivad osa võtta vaid modellipikkuste jalgade ja piitspeenikese taljega kaunitarid. Ja see muudab elu oluliselt raskemaks.

Fotograaf Inna Kuznets teab, et tihtilugu aitab komplekssidest lahti saada alasti või pesus fotosessiioon. „Ma usun, et naiskeha on eraldi kunstiliik. Sa vajad lihtsalt aega, et oma häbelikkuse kestast lahti murda. Spordi, seksi, tantsi, lase oma keha massaažiga poputada ning tee endast kaunid alastifotod. See muudab su enesekindlamaks ja paneb oma keha rohkem armastama. Samuti lisab buduaarifotode tegemine ka suhtesse vürtsi, tihtilugu tullaksegi pildistama koos kallimaga,” kommenteerib fotograaf. „Kõik naised on erinevad, seega iga keha on unikaalne ja fotol kordumatult kaunis. Kas oled suuruses XS või L, usun, et vähemalt üks alasti foto on olemas igal naisel.”

Käesoleva suve soojematel päevadel ilma nautimas, märkasin järjest rohkem lühikesi pükse ja kõhtu paljastavaid toppe kandvaid pluss-suuruses tüdrukuid. Varem nad tänavapildis silma ei hakanud. Olin meeldivalt üllatunud, sest samal ajal, kui mina nende vanuses olin, ei julgenud pooled minu klassikaaslased suvel suurte sääremarjade tõttu kleitegi kanda. Midagi on toimumas. Kas noored naised hakkavad unustama, et nad peaksid häbenema? Või pole nad oma keha häbenemisest isegi midagi kuulnud? Võib olla veedavad nad oma suvekuid maakodude asemel kuumades Hispaania kuurortides, kus noored kutid armuvad meie sinisilmsetesse kaunitaridesse olenemata nende tagumiku suurusest?

Eesti meestel on naiste suhtes alati kõrged standardid. Kas oled kunagi kuulnud neid klatšimas? Kuigi nad ise väidavad, et seda ei tee. Kord sattusin Barcelona rannas neid valjuhäälseid kommentaare pealt kuulama. „Vaata, kui halastamatu on olnud maakülgetõmbejõud selle proua rindade suhtes,” ütleb üks ning teine noogutab heakskiitvalt. Armu ei antud kellelegi: tselluliit, ülekaalulisus, tätoveeringud – kriitiku silm märkab kõike. Kusjuures oma keha suhtes ollakse palju leplikumad ning suured õllekõhud jäetakse kahe silma vahele. Sest mees peab olema mees. Jah, me oleme harjunud vastama teatud standarditele ja nägema laitmatud välja varahommikust hilisõhtuni. Kuid milleks? Ei ole sugugi imelik, et järjest rohkem eesti naisi välismaalastega abielluvad, mida meeste kohta ei ütle. Miks, küsid sa? Sest Eesti naised on jumalannad: saledad, särasilmsed ning ilusad, kas riides olles või täiesti paljalt. Ja kui sa seda ei usu, siis vaheta oma lotakas kampsun pitspesu vastu, võõpa huuled punaseks, astu peegli ette ning tee üks klõps. Või mitu. Saada fotod armsamale. Ära täna, see on vaid sinu saavutus!