Ilu- ja elujutud Monoteatris

Ajakirjal IluGuru oli väga meeldiv võimalus rääkida ilust ja elust Monoteatri juhi ja hinge Karl Kermesega. Jah, Karl on „süüdi“ selles, et on olemas selline teater nagu Monoteater ja samuti on just tema see mees, kes tõi inimesed teatrisse ajal, kui majanduslikud tõmbetuuled sundisid tema vanemaid ja kogenenumaid kolleege asju pakkima. Koos fenomenaalse näitleja Jan Uuspõlluga toodi teatrimaastikule just see, mida publik ootas.

Kertti Viru
Foto: erakogu

Kes on Karl Kermes – kas äri- või teatriinimene?

Kui päris aus olla, siis on see positsioneerimine vahel küsimuseks mulle endalegi. Olen ettevõtluses tegutsenud 12 aastat, kuid enne seda õppisin kaks aastat E.M.T.A. Lavakunstikoolis. Nii lavakas kui ka üldisemalt eesti teatris on ütlemine, et „Veri on see, mis rähnipoja puu otsa viib”. Pooleli jäänud lavakas on kindlasti see, mis viis mind 2009. aastal Monoteatri loomise juurde. Olen nende kolme aasta jooksul osalenud kõikides protsessides nii ettevõtja kui loojana. Ilmselt ma balansseerin pidevalt kuskil seal kahe vahel, soovides realiseerida sisemist teatritungi, ja püüan ennast jagada selliselt, et üks teist ei takistaks. Vahest on küll keeruline loominguliselt mõelda, kui eelarve istub pidevalt kuklas, samas ei saaks jällegi üks ilma teiseta hakkama.

Millega tegeled siis, kui Sa ei tegele Monoteatriga – on Sul üldse sellist aega?

Viimasel aastal olen teadlikult püüdnud tekitada aega, mis ei oleks tööaeg. Sõidan meeleldi metsas endurot, suusatan või sõidan rattaga. Armastan palju liikuda ja looduses käia. Aina olulisemad on ka kodused õhtud koos kihlatu Kristiinaga. Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis on eelmise aasta lõpu ja selle aasta algusega üles kerkinud mitu huvitavat projekti, mis pole otseselt teatriga seotud, kuid mulle tundub, et ka need projektid hakkavad varsti päris palju aega nõudma.

Kas ma eksin väga väites, et Monoteatri etendused on sisenemised meeste maailma, vastukaaluks meie ajakirjalette ja telekanaleid vallutanud naistekate rohkusele?

Elu käsitlemine läbi mehe pilgu ja seisukohtade on Monoteatris kuidagi ise selliseks kujunenud. Algus ja peapõhjus oli muidugi Jani legendaarne „Ürgmees”. Etendusega „ISA” oleme täna lõpusirgel – anname veebruaris ja märtsis viimased etendused, et teha ruumi triloogia järgmisele lavastusele, millega tahame lavale jõuda juba märtsi lõpus ning milles suundume mehe järgmisse elujärku ja arusaamadesse. Ma ei tea, kas me ikka teadlikult naistekatele vastukaalu pakume, aga ma ise mõtlen juba mõnda aega, et peaks tegema ka monolavastuse ühe hea naisnäitlejaga.

Kas mees tahab olla ilus? Kas mees võib olla ilus?

Inglise keeles on see ilusti paika pandud, et naine on beautiful ja mees on handsome. Ma arvan, et mees peaks välja nägema hea ja olema nägus ja hoolitsetud. Seda juba puhtalt enesetunde pärast. Ilus mees liigitub rohkem Vaido Neigausi püüete ja taotluste poole ja ma ei arva, et see oleks midagi, mis võiks mees olla…

Kas mäletad oma esimest juuksuriskäiku? Kas lasid juuksuritädil ilusti oma tööd teha?

Ma ei ole päris kindel, et ma nüüd täitsa esimest juuksuriskäiku mäletan, aga esimesed juuksuriga seotud mälestused meenuvad lasteaia ajast, kui mu isa läks ülikoolis esimesele kursusele ja hakkas käima ühe konkreetse juuksuri juures, kuhu mindki kaasa võttis. See juuksur töötab siiani Tartu Raekoja platsis asuvas meeste juuksuris. Hiljuti juhtusin ühe telesaate peale, kus temast oli eraldi lõik, selle juuksuri nimi on Erna Aus ja saade oli vist „Prillitoos” („Prillitoos” 29.01.2012 toim.).

Milline on olnud Sinu kõige meeldivam ja kõige kohutavam ilusalongi külastus?

Ma ei tea, kas te seda kõige kohutavamat külastust ka avaldada tahate, aga ma võin rääkida ikkagi. Algkoolis käies oli emal vahel komme viia mind Tartu juuksurite õppetöökotta, sest ilmselt oli seal odavam hind kui mujal. Kõik noored tüdrukud, kes seal õppisid, kandsid selliseid ühesuguseid kitleid ja ükskord juhtus mind lõikama noor naine, kelle kitlivarrukatest paistsid välja meeletud karvapuhmakad, mis on siiani mu mällu sööbinud… Päris õudne oli, aga ilmselt oli tegemist ajastu märgiga.

Kõige meeldivamana võib nimetada igat salongikülastust, kus enne juukselõikust tehakse korralik ja lõõgastav peamassaaž. Olen pikalt käinud Duglas&Baumani juuksurisalongis Janari juures ning olnud üsna rahul. Viimati aga külastasin salongi Fashion Hair juuksurit Karelit ja pean tõdema, et Karelgi tunneb oma tööd, on julge ja uuenduslik.

Kas Sul on olnud soengu või riietumisstiili valikul iidoleid?

No, mul on olnud kunagi näiteks peaaegu poolde selga ulatuvad juuksed, sest olin siis rokimees. Üldiselt on mul paksud, tihedad ja raskesti alluvad juuksed. Varases nooruses kandsin lavaka ajal pidevalt siilipead ja pisut peale seda olin täiesti kiilakas. Väga pika perioodi jooksul lasin ka Robbie Williamsit kopeerida, aga viimasel ajal pole soenguküsimus enam nii tähtis. Lasen lõigata siis, kui tuju tuleb ja nii nagu tuju parajasti on.

Mida arvad ilulõikustest?

Ma ei arva, et mehed peaks botoksit süstima ja kortse siluma või juukseid värvima. Mehed lähevad vananedes aina paremaks ning hall juustes ning jooned näos on mõneti kvaliteedimärk.

Naiste puhul on see ilmselt enesetunde küsimus. Kui peegelpilt paneb enesehinnangu kõikuma või end vanana tundma või on hoopis vaja enda hinnangul looduse antut järele aidata või peale laste saamist midagi tagasi ilule aidata, siis minu meelest jumala pärast, andku tuld.

Mida arvad meestest, kes opereerivad endale lihaseproteese?

Ma ei ole kunagi sellisest protseduurist kuulnud ja ma ka ei tunne kedagi sellist, kes midagi seesugust oleks teinud. Üldiselt tundub see jabur…

Kui palju on Sinu enese väljanägemise eest hoolitsemise tõekspidamised muutunud võrreldes näiteks ajaga, kui käisid keskkoolis?

Mul on ilus, hea maitse ja stiilitundega naine, kes ei laseks mul niimoodi ringi käia nagu varasematel aegadel, seega olen ma ilmselt ka ise oma seisukohti korrigeerinud.

Kui saaksid luua oma unelmate ilusalongi, siis milline see oleks?

Mhmm… Kristiina avas ligi aasta tagasi Toompuiesteel salongi, mille nimi on Kehastuudio. Olen väga rahul sellega, mis seal on.

Mida soovitaksid eriliselt tähele panna, meelde jätta ja mõista, minnes vaatama mõnd kevadist Monoteatri etendust?

Esiteks soovitan ma käia inimestel teatris. Käia palju rohkem kui seni, käia lisaks sõnateatrile ka ooperis ja balleti vaatamas, sest see on üks parimaid lõõgastumise ja eneseharimise viise. Kui tulete Monoteatri etendustele, pange ennast valmis eelkõige heaks ja põhjalikuks meelelahutuseks, aga jätke naeru kõrval ruumi ka teravale tõele, mida me siiski läbi naeru Teieni toome.

Kommenteerimine on suletud.