HELENI LUGU: Mu šoppamishullus hävitas peaagu mu elu

Ma olen alati asju täiega armastunud ...
Tekst: Helen I.
Foto: Shutterstock

Ei olnud vahet, millega oli tegu – peaasi, et need olid minu jaoks uued asjad. Kui ma olin väike ja telekast tuli reklaam, siis pöördusin ma alati oma ema poole ja ütlesin: „Emme, mul on seda vaja!”. Mitte kunagi ei öelnud ma, et TAHAN seda, vaid et VAJAN seda.

 

Minu jaoks oli võimatu käia poes ilma sealt midagi ostmata. Ma leidsin alati põhjuse, miks mul midagi uut vaja osta on, isegi, kui mul tegelikult rahalisi vahendeid selle jaoks polnud. Kui mul igav oli, siis läksin poodidesse. Ma käisin mööda poode ja vaatasin vaateakendel olevaid asju, kust ma alati leidsin midagi, mida mul „vaja” oli. Sisestasin endale: „Kui ma kolme päeva pärast endiselt sellele asjale mõtles, siis lähen ja ostan selle ära.” Ja ma mõtlesin alati sellele asjale ka kolme päeva möödudes ning läksin ja ostsin järjekordse hilbu endale. Sest kui ma juba pähe võtsin, et mul on midagi vaja, siis ei saanud ma seda oma peast enam välja. Sellest sai mu kinnisidee.

 

Kui ma olin teismeline, siis palusin oma vanemaid, et nad mulle asju ostaks … Ja lõpuks nad seda ka alati tegid. Nad hoidsid mind väga ning mina kasutasin seda mõnuga ära. Kui ma ei suutnud oma ema veenda endale midagi ostma, siis pöörasin oma kutsikasilmad isa poole ja sain ikkagi, mis tahtsid. Minust sai manipulatsiooniekspert. Ma olin õnnelik, et mul olid vanemad, kellel oli võimalik mulle koguaeg asju osta. Kuid samas, kuna ma sain kõik, mis tahtsin, ei osanud ma asju hinnata.