Minu eredaimaid kogemused seoses Austraalia ämblikega pärinevad Walgetti teraviljafarmist. Kuna siin on meeletult kuum ja iga päev pea 40 soojakraadi, siis lähevad ka ämblikud ning muud putukad päevaks oma pessa peitu ja siis neid just väga tihti ei silma.

Kuid kui saabub öö, siis ei jõua siinset loomariigi mitmekesisust ja paljusust ära imetleda. Peidust poevad välja lisaks väiksematele ja suurematele ämblikele ka igasugused prussakad, rohutirtsud ja konnad.

Näiteks tuli mul rinda pista meie teraviljafarmi toalettruumis iga kord ligi 30 ämblikuisendiga. Neid oli seal igas toa nurgas umbes kümme tükki. Kahjuks ei oska ma öelda selle liigi nimetust, kuid välimuselt sarnanesid need Eesti pikakoivalistele. Kuulsin, et tegu pidi olema maailma ühe mürgisema ämblikuga, ent inimeste õnneks on tema hambad nii väikesed, et ämblik ei saa nendega inimesele kahju teha.

Mürgistest sortidest oleme siin kokku puutunud punaselgämblikega (redback spider), kelle hammustus on kuulduste kohaselt äärmiselt valus ja kes võib ka mitte piisavalt kiire reageerimise korral inimese tappa. Ta on kergesti ära tuntav seljal paikneva punase triibu tõttu. Nägime neid bunkrite läheduses töötades mitmeid ja mitmeid. Ühel töökaaslasel peitis selline isend ennast kiivri sisse. Jumalale tänu, et meie kolleeg selle sealt enne pähe panemist avastas.